Magamata tunnid ja suudeldud huuled
Hall vannilina selles oranzis ruumis annab endast välja su pühitud näo hõngu. Mu padjalt ja voodist annab leida sigarettidest läbi imbunud juuksekarvu, mis kõditavad mu keha. Mu silmad mäletavad kõike, kuid mu ihu tunneb endiselt seda soojust, kirge, iha, armastust. Mu keha põleb kui tunnen su huuli oma seljal. Ja miks ei peaks siis olema soov pugeda su käte vahele igal võimalikul hetkel, nautides seda, mis meile sel hetkel antud on. See hetk kätkeb endas midagi nii reaalset, et see on hirmutav. See kätkeb endas kõiki sügavamaid unistusi ja kardetumaid, ehk juba kogetud stsenaariume.
Aga täna ma armastan sind ilma hirmuta. Ilma kübekese valuta, mida ma kaua aega endaga kaasas kandsin. Täna on see päev, kui ma lasen sellel minna. Täna ma annan andeks kõik, iseendale ja sulle. Kogu selle lolluse ja paanika, hirmu ja valed, ärevuse ja virr-varri ning ütlen, veel tibake väriseval südamel, et...
Ma olin Sinu siis, ma olen Sinu praegu ja ma olen Sinu igavesti ja sealt edasi!
