Ja siis ta tantsis!

See ei olnud mina. Mina, seistest koos temaga seal lava ääres, kuulasin inimbassi. Ja siis see suvaline neiu jooksis meie vahelt läbi, otse lava ette - oma triibulises särgis - ja hakkas erinevalt kõigist rabelema, jah, just nimelt rabelema kõigi ees, kord ta väristas veidralt puusi, kord rindu...või noh, me olime seljataga, nägime vaid, et õlgu, aga no eest... Seda vot ei tea. Kõik oli nii nagu siis, nagu siis veel. Jah!

Kord, kui jalad puudutasid maad.

Nendes helesinistes silmades oli jumal, tema õige pale, siiras vale. Iga hingetõmme möödus mõtiskledes tegelikkuse lummavast kirest. Eile veel tundus kõik nii õige või ka mitte. Täna siiski me hingame taas, mõtleme, et mis oleks... mis oleks siis, kui ta tõesti oleks ja kaitseks ja ootaks oma kadunud last enda juurde. Justkui küündides ja siis mattudes taas kihi eitava alla. Eales varem ei piinand ja nüüd piinab, pureb seest, sööb ära ehk hinge. Pole üks ega teine, on see, mis usud. Aga mis sa usud..? Või kas usud? Eile veel me ei uskunud, enne kui eilsest sai täna, me kahtlesime. Täna me enam ei tea midagi. Avatud sai hing, räägitud puhtaks kõik, mis oli sees, kõik, mis tahaks ehk eksiteerida ja saada reaalse kuju siin ilmas. Oldi aus, päris aus kohe. Ohhh . . . Tahaks olla, tahaks olla miski ja mitte midagi, ei rohkem ega vähem.

Silence

Come sit with me,

let's have some tea.

Let's watch the candlelight,

'cause else is out of sight.

Let's whatch the moon and stars in sky,

how an eagel spreads it wings and flys.

When the evening comes,

I don't want to be alone.

'Cause I'm afraid, that again...

...that I might lose control.

So come sit with me,

silently.

Facebooki tarkustera

"You never stop loving someone, you just try to live without them."

Vana lagunenud veski

See oli, vaat et, üle nelja aasta tagasi. Jah, siis nad olid seal, tagumiselt küljelt mööda lagunenud seina üles roninud ja vaatasid suurt põldu päikeseloojangu ajal. Põld oli nii kollakas-oranz ja taevas roosakas lilla ja vana veski seinad olid muredad. Puud, põõsad paistsid tuule maheda meloodia järgi õõtsuvat. Vaid nemad kaks ning veski ees olev sissetammutud rada keset kõrget vilja. Sellel veskil ei olnud tiibu, tal polnud enam lennuvõimet, ta oli ehk hukule määratud. Kahju, sest nad lootsid kord sinna tagasi minna, sest see oli unikaalne, mitte lihtsalt eriline. Juba taamalt paistsid veski ümber paigutatud laternad. "Hei, näe, see on meie veski sääl!" Karge talv on küll, täna just eriti. Taastatud on see tiivutu kallike saanud, oh kui tore ja kahju samas. Veski poole hämaruses tatsudes võis nii mõnigi sammuke lõpetada üle viiekümne sentimeetrise pehme lumekihi all, kuid sellest polnud midagi. Isegi taevas olevad tähed oma paljususes valgustasid nende teed tagumise, enne veel lagunenud külje juurde. Kaunis oled, Vana Veski.

Rumal poiss ja ilus tüdruk

Lugu väikesest poisist, kes armus ilusasse tüdrukusse.

"Ma tahan sinuga ju koos olla. :)"-poisike.

"No ma ei hakka sind kunagi armastama."-ilus tüdruk.

"Alguses polegi seda ju vaja. :)"-poisike.

"Eeee... Ei. Saad aru, ma EI hakka sind kunagi armastama!"-ilus tüdruk.

"No aga, ma tahan sinuga koos olla. :)"-poisike.

"Kallis pisike rumal rumal poiss. Ma saan aru, et armastus teeb pimedaks, aga ma pole enne kuulnud, et see kurdiks teeb!"-ilus tüdruk.

Väike poiss....nutab.

The freek'n happy end. (H)