Unenäolik reaalsus.

"Mäletad, me istusime ja rääkisime tasa... ja siis tuli hommik, kui me veel üksteise ümber põimunud olime. Ja ma teadsin, et sa pead minema, aga ma teadsin, et näen sind juba järgmine öö, sest iga öö külastad sa mind mu unenägudes ja see tegi mind rõõmsaks. Kuid nüüd... nüüd enam ei ole kellelgi muul võimalik mu näole sellist naeratust tuua ning näha mind särasilmsena ärkamas."

...oodates järgmist korda, mil väike kolks pimeduses võib reaalsete kõhukrampideni viia.

Praegu.

Ja nii me kõnnime, kas siis bussipeatusesse või mujale. Aga me kõnnime tasa, sest sõnadel siinkohal ei ole enam kaalu, nad on justkui kaalutud suled, mis näevad välja ehk pehmed, aga padja sees need torgivad näkku. Bussipeatus, jah, sõita tunnike lihtsalt, istuda kõige taga, kõrvaklapid kõrvas, omas maailmas ja tajuda, et me ei saa elada tagasi. Tagasi lihtsalt ei saa elada, mitte siis, kui säilib ka mälu kõigest tulevast. Tagasi ei tohi elada, ka edasises ei tohi elada. Praegu tuleb elada. Praegu me hingame kohas, mida kutsume ehk koduks. Praegu vaatan ma kaht värelevat leeki ja saan aru miks ma küünlaid armastan. Neis on valgus, need pisikesed võivad valgustada kogu külma eksistentsi ja anda sellele sooja.

Hinge sõõm

Pimeduses vaikus on kõiksus,

tuul tasa targu õhku lõikus.

Vaikselt käime oma radu,

taas miski on hääbuv, kaduv.

Nii ja jälle me lähme,

enda selja taha jät'me.

Et hingata me saaks taas tasa,

ja kõik see halb meist jääks maha.

Homne eilsest parem saagu,

ärgem hingematvalt vaagu.

Nüüd võtkem sõõm ja uueks loogem,

enda eluradu uusi koogem.

B.J.