Viimane Eesti vihm

Mummud kõnnivad igal pool ringi ja vihma hakkas sadama. Ootasin siis hetke suure maja halli katuse all kesklinnas ja mõtlesin, et ah, vihm on ju soe. Nii ma siis kõndisingi , astusin oma esimese sammu niiskusesse, esimesed piisad näkku ei tekitanud meeldivat tunnet, aga hilisemad just kui paitasid mu põski. Ma isegi ei tahtnud enam vihmavarju, isegi kui see oleks vikerkaare värvides või roosa. Lõpuks siis jõudsin oma viiekordse juurde, kuulsin kuidas katuselt tulev vesi tuli tuhinal mööda torusid alla, tehes lausa ilusat häält, edasi voolades mööda säbrulist asfalti, täitsa läbi maa, sinna kanalisatsiooni, aga ta tegi seda väga graatsiliselt, olles kui miniatuurne hipilinna koseke. Ma tundsin, et täna oli soe vihm, sest ma tilkusin tuhandetest piiskadest, mis mu pihta olid kukkunud. Hmm, kas mujal on sama soe vihm kui siin?

Sõjaväepoiste trummar

Oh. No näed ära, aga nii on, sina olid sõjaväes 11 kuud ja nüüd lähen mina ära, vähemalt käisin ma sinu sõjaväe lõpupeol. Tore eksole, mina ja nelikümmend meest, nagu kala vees :D. Vähemalt ei hakkanud kordagi igav, alati oli keegi kellega rääkida, kui eelmine jutukaaslane läks kuskile oli kohe asemel uus. Nad olid nagu sisaliku sabad, mis tagasi kasvavad, hea oli, et päikeseprille kandsin. Miks? Sest kui me poodi sõitsime, siis ta tahtis minuga kokku lüüa ja juht vaatas ka taha ning ma nihutasin prille alla ning opaa opapaaa, juht oleks kraavi keerand, tsiteerides: "Ohsaaa, tegelikult ka, sul on uskumatult ilusad silmad", hmm, okei aitäh... teada tuntud fakt :D. Ja sina mees, sa ütlesid, et said hommikul tiitli, et olid kõige rohkem purjus..jah olid, nentisid, et maa vist liikus all. "Ei mees, see keerles su all kõik võimalike nurkade all", oli minu vastus sellele. Isegi oma bänd oli neil seal kohal, mina muidugi sain trummariga sõbraks ja sain mängida ka, nii ammu polnud seda teinud, aga lapsed, ärge segage bändi trummarit kui ta lugu mängib (H).