Peidupaiga müstoloogia

Nii, ma lihtsalt pean ütlema, et pärmivabriku seinad on krohvi pudenevad ja päike on kollane ja linnud mu unelmates on sinised ja laulavad magusal viisil haput lugu. Üleüldine melanhooliku eluviis on kattunud ingli heleda looriga ja särab vampiirinahkse kile all. Lihtne purpurne lüürika on asendunud kultusliku positivismiga, mis hägustab reaalsust ja annab jõudu sürreaalsele peidupaigale. Õlivärvide toonid on segunenud värvimälestustega ja liblikate eluiga pikeneb veel 213 päeva. Algkristlus tuleb pärast Roomat ja rohelise tee ekstrakt on sidruni sees peidus, sest britid armastavad kuuma. Attention on punane, sest puud ei ole ning flamingode roosa värvus on vargsi hajunud punaste lillede sisse. Meloodilised nupud rõõmustavad harmooniavaestes kiududes ja siberi tiiger kannab oma musti triipe eile koidu ajal. Teksti read on oma loogilisuse asetanud retoorika esoteerilise müstitsismiga.

2 nädalat ja paar tundi...

...siis ma ütlen head aeg, mu kallid. Lähen ja olen ära. Kas kaua? Ma ei tea. See on suhteline. Kuidas kellelegi. Ses suhtes, et tempus fugit. Aga kui tagasi tulla, siis pole lootustki, et leiate eest sama inimese, lihtsalt ja loogiliselt, see muudab väga palju. Minu missioon on enne lahkumist siiski läbi käia kallimad inimesed ning neile kõigile võrdselt aega anda, mis loogiliselt võttes lihtsalt ei saa olla korraldatav. Ohh ja opapaaa, eks näis, nagu ikka, kuidas välja kukub. Aga seda ma tean, et ära olemisel on mu kõige kallimaks tegelaseks minu selja külge just kui haagitud pamp, mis sisaldab kõige väärtuslikemaid, see on rohelist värvi nagu mu uhiuute papude lisandidki . . nunnu eksole, ojaa, mhmhm. Huvitav kas 26 september on Eestis ilus ilm.. ??!

Juhul kui eelmisel ei leidu vastavat inimest

"In this farewell
There’s no blood
There’s no alibi
‘Cause I’ve drawn regret
From the truth
Of a thousand lies

So let mercy come
And wash away
What I’ve done

I'll face myself
To cross out what i’ve become
Erase myself
And let go of what i’ve done

Put to rest
What you thought of me
While I clean this slate
With the hands of uncertainty

For what I’ve done
I start again
And whatever pain may come
Today this ends
I’m forgiving what I’ve done!!!

What I’ve done
Forgiving what I’ve done"

Kui eelmise puhul ei tunnegi keegi ennast nii, siis tean, et selle puhul on kindlasti vähemalt üks, kes tahab ennast väga sellega samastada.. (H). Eks ju ! :)

Ohoh

"It's easier to run
Replacing this pain with something numb
It's so much easier to go
Than face all this pain here all alone

Something has been taken from deep inside of me
The secret I've kept locked away no one can ever see
Wounds so deep they never show they never go away
Like moving pictures in my head for years and years they've played

(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(If I could take all the shame to the grave I would)
(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(I would take all my shame to the grave)

[Chorus]
It's easier to run
Replacing this pain with something numb
It's so much easier to go
Than face all this pain here all alone

Sometimes I remember the darkness of my past
Bringing back these memories I wish I didn't have
Sometimes I think of letting go and never looking back
And never moving forward so there'd never be a past

(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(If I could take all the shame to the grave I would)
(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(I would take all my shame to the grave)

Just washing it aside
All of the helplessness inside
Pretending I don't feel misplaced
It's so much simpler than change

[Chorus]
It's easier to run
Replacing this pain with something numb
It's so much easier to go
Than face all this pain here all alone

It's easier to run
(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made)
It's easier to go
(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(I would take all my shame to the grave)"

Väga huvitav, tõsiselt pealuv, hmm, kas on keegi siin maailmas, kes nii tunneb ...:O

Džiki paoo waoo

To cut the long story short, everything happens for a reason and I'm fine with that. It's amazing how things work out for the best and at the end You'll see me laughing on top of the world and I am happy. The only people without problems are in the cemetery, so that's that. And as it is said: "You never conquer the mountain. You only conquer yourself" and "Life takes unexpected turns", but that is the fun of it all. Life just is full of suprises, both bad and good, but the key is to keep going, because "at the end of every road you meet yourself" and after that it is important to PREVAIL, ENDURE, REMAIN and of course LAST! See You on top of the world (H)!

Daddy

"No olin seal rekka juures ja siis mingi suur laud lendas otse varba peale. Niiviisi pikkupidi ja otse alla, varvas oli jumala sodi. Segas raisk, kõver oli kah, tilbendas ees kogu aeg. Häiris, mõtlesin siis, et mis teha saan, läksin siis bensukasse, ostsin endale kaks pulgajäätist, sõin need ära, panin pulgad ümber varba ja sidusin niidiga kinni, tegin lahase noh, aga see oli liiga lõtv - lõikasin niidi läbi. Otsisin siis kasulikku rekkast, millega saaks kinni siduda ja leidsin alumiiniumtraadi - tõmbasin siis selle kahe jäätisepulgaga varba ümber. Nii ta siis paar päeva oli ja nüüd on sirge, valutab veits, liigutada veel ei saa, aga lahas oli hea."

Kõige ägedam naerutaja jutt kui D külas oli.

C'etait simplement de plus

Öeldakse, et alati tuleb oma algsetele plaanidele kindlaks jääda, et kui otsus mingis asjas on vastu võetud, siis seda täide viies ei tohi muuta plaani, et see justkui näitaks nõrkust. Samas ei toimi midagi siin maailmas nii nagu kõik teoreetikud ühte kokku arvavad, alati läheb miski 100% juures valesti, kas või 5% jagu, midagi läheb ikkagi teisiti. Olgu, jah, taheti tõesti maitsta anda seda sama maailma, mida pakuti teistele, seda kõike ja veel rohkemgi. Alguses, nagu loogiline ka oli, tuli kõik väga hästi välja, aga hiljem see kõik muutus, plaanid muutusid...onju. Aga isegi siis, kui plaanid muutusid, ilma, et seda märgati, oleks pidanud jätkama algset plaani. Aga kuidas? Seda ei saanud enam teha, isiklik suhe kogu looduga oli juba liialt suur ja võit, kui selline, oleks olnud liiga suur kaotus, ja kaotus kui selline, võimaldas midagi erakordset. Midagi erakordset, millele ei oska anda selle õiget kohta maailmas, võib-olla sellepärast, et sel ei olegi oma kohta maailmas, vähemalt mitte siin ja praegu.

Sest varemgi oli lihtsam piisav..

"Miks sa mind kardad?"

"Sest ma armastan sind."

"Ja see on siis halb?"

"Jah, sest kogu see armastus lõhuks ära mu maailma, kui ma just selle eest ära ei jookse. Kõik, mille nimel ma olen elanud ja kuhu ma olen üritanud jõuda vajuks kokku, oleks varemed, minus kaoks ära see võlu."

"Oh, jah, see võlu on ainult sinu silmis võlu, kui sa vaid teaksid, et kõik teised peavad seda jubedaks ja ainult hirmutavaks."

"Seega, nad kardavad .. jah, ma tean, et sina ei karda .. , aga vähemalt kõik ülejäänud kardavad, ja sellest piisab!"

"Kas piisab? Nii on lihtsam eksole, parem on kui kardetakse, sest siis ei pääse keegi ligi, siis ei saa enam haiget, siis on mõnus hubane kookoni sees elada ja sealt mitte kunagi liblikana välja tulla?!!"

Unenäo märksõnad...

Ärgates kumisevad peas vaid sõnad Platon ja Aristophanes..

"Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole."

Miks just need sõnad ... ?

Hipilik õnn või lihtsalt rõõmus

"Ma ei tea miks ja ma ei tea millal, aga ma tean kuidas. Kas see on piisav? Ma lihtsalt sooviksin, et ma teaksin, kuidas teha olukorda sobivamaks, ilma melodraamat juurde tekitamata. Ma olen väsinud sellest päevast, et mitte öelda ..." - 17. november 2009, kell 00:10, Eimi Thanatos.

Sel hetkel ei saanud ma isegi aru, mis selle all silmas pidasin, mida ma siis õieti teadsin ja mille kohta ja miks ma üldse arvasin midagi teadvat, aga nüüd ma tean, see rahu, seda ma pidasin silmas, seda tunnet, mis on nüüdseks minu sees ja paneb mind nautima igat sekundit oma väikeses armsas hipilikus toas, kus laua peal valitseb totaalne segadus ning kus vaipa katavad kassi karvad, tühjad veepudelid ja sokid. Kus keset lauda vedeleb veel pooleli olev hariliku pliiatsiga tehtud A3 suurune pilt ning tühi šokolaadi pakend ja veel üks, kus on järel mõned tükid tumedat šokolaadi vaarika tükkidega. Toole katavad kuhjatud riided, kotid, sallid ja muu, mis võimaliku aja nappuse tõttu peavad kiiresti kättesaadavad olema. Voodi on ära tegemata, sest siis saab vahepeal kas kirjutamisest, joonistamisest või lugemisest puhata, visata selili ja sulgeda silmad ja nautida siis mis iganes meloodiat. Padjale toetuvad kaks raamatut, üks neist entsüklopeedia vormis, teine luule raamat. Kuskil laual on kahele purgikaanele kinnitatud rohelised parafiinist põlevad pulgad, mis ootavad süütamist, aga seda alles mõne tunni pärast. Mind isegi enam ei huvita, kes mida arvab, et mina teinud olen või öelnud olen. Mulle tõesti ei lähe korda, kas minu kohta on valetatud või mitte, sest, kõige imelikumal kombel olen ma reaalselt õnnelik. Ma naudin seda, et ma elan, reaalselt, mina, mina, saad sa aru mina naudin Elu! Mulle meeldib olla kodus, mulle meeldib üksi, ma ei karda pimedust, ma ei pea öösiti enam kõrvu kinni katma, ma ei karda enam ja ma olen õnnelik. Ilus, ilus, ilus on Maa, mida armastan! Mul on nii kahju inimestest, kes leiavad, et nad peavad endale iga päev maalima pähe maski, et siin "karmis" maailmas ellu jääda, et nad arvavad, et ainult tugeva egoismiga saab läbi lüüa, et see on ainuke ja õige valik. Mul on kahju, kui inimesed piiravad ennast ja ei lase endil tunda õnne kõige pisematest asjadest ja tunnevad vajadust kõike süstematiseerida ja lahti mõtestada. Hiljuti vaatasin filmi, kus öeldi, et inimene ei leia enda kohta enne, kui ta ennast lihtsalt vabaks ei lase, kui ta ei lähe natuke hulluks, sest siis ta leiab tõelise enda, vabastatud enda ja vot see on alles kõva vundament. Inimesel peab olema hetki, kus ta lihtsalt kuulab enda südant, tormab uisa-päisa ei-tea-kuhu ei-tea-milleks ja vaatab mis saab. Nii nõme kui kõik on ette teada ja ära planeeritud, nagunii ei lähe kõik nii nagu plaanis, seega milleks üldse panna paika kindel graafik, mina tean täpselt, mida ma tahan elus ära teha, aga ma ei tea millal ma neid teen ja ma ei tea miks ma üldse arvan, et ma neid tegema pean, aga ma tean kuidas ma seda teen. Teen seda kõike olles õnnelik ja vaba piirangutest ja reeglitest ja nautides iga sekundit, mil ma saan luua oma maailma ja kujundada seda ise, nii nagu mulle meeldib. Kes on teised minu maailmas? Nad on teisejärgulised, sest mina olen Oma maailma printsess !!! Mu Kallid, mu maailma Rockib täiega!!! ... ja noh, siia kuulub üks väike karvapall ja kuuejalgne olend ka :D