Otsides hingetoitu

"Ma ei leia, ei näe hetkel midagi, mis selle sädeme silma tooks, tühja tagumine, tühjalt hingamine, pluss, see on raskendatud ka veel, kuna nina nii kinni. Miks ma üldse siis hingan siin, mida ma taotlen oma hapnikuvajadusega? Elada? MIs moodi, niimoodi lihtsalt ahmides, et mitte igavusse ära surra, või kas igavus ongi see õige sõna. Tühjusesse... jah, parem. Ma saan aru, et kõik on tore ja vaffa ja mul on kõik olemas.... väline, VÄLINE, ma tahan sisu, ma vajan täidet. Mis kurat see annaks mu hingele süüa?? Või ehk mis ingel? Ma vajan midagi sürreaalset taas oma ellu, et vastupidada selles piiririigis, nagu sa seda nii ilusti ütlesid. Ma tahan hingata põhjusega. Või lihtsalt korrakski hingata koos sinuga mõttetult emme antud viina pudeli kõrval."

Cessule K.M-lt

Bujaka

Liigume edasi. Ja vasakule. A kiss goodbye. :)

4. veebruar 2011

Mu elu on rahulik, sest olen õppinud valetama päevast päeva...! - B.J.

Minu vana testament uues

Ma tean, et mul on öelda mõni sõna, mis võib tegelikkuses üsna pikaks venida. See selleks, ma räägin.

Kui ma noorem olin, siis ma mõtlesin tihti, mis oleks siis, kui inimesed julgeks olla, nii nagu nad tahaksid olla. Ma pühkisin aia taga tänaval lehti, olles 9. aastane ja nägin kuidas kaks tüdrukut taamalt lähenesid. Ühel jalas tumedad, jah ehk isegi mustad retuuzid, mille peale tõmmatud lühike teksaspüks, selline, mis pepu ära varjab. Ja teine, täpselt samasugune, erinevusega, et tema retuuzidel olid värvilised laigud. Mõeldes; seekord mängis rolli kõik, mis ma olin suutnud vanemate targast õpetusest kõrva taha panna; et, oh kui nurjatud neiud, kindlasti halbade elukommetega. Mõeldes; seekord kasutusele võttes kõik, mis ma olin ise avastanud, tundnud, vähenegi tõe/vale eristamine; et, oh kui äge, nad julgevad riskida, olla spontaansed, ilma, et hirmunud olla inimeste eelarvamustest, kinnisideedest, nad julgesid elada.

Kui ma natuke vanemaks sain, siis leidsin, et ma tahan elada ja olen väga erinev, pere mõnus väike must lammas, kes kõndis omapäi ja kukkus auku.

Kui ma olin veel vanem, sain ma aru, et mis oleks siis kui põrsal oleks küüned, kas ta tõesti istuks laes ja kas Toomas sööks Hendrikut ja Hendrik Ilvest. Ohh, olles vanem, sain ma aru, et erinevus muudabki meid eriliseks. Aga kui meil kõigil on erinevusi, siis me ju oleme sarnased. Olles vanem, mõistsin, et me kõik võime olla erilised, aga mitte kõik meist pole ainulaadsed. Adusin, et on elus mul käinud palju erilisi, kuid mõni ehk vaid tõesti, ainult üks unikaalne. Ja unikaalseks ei tee, mitte see, et julgetakse elada ja erineda, vaid see, et julgetakse vahel mitte erineda ja tunnistada oma sarnasusi inimloomustes.

Me kõik petame, valetame, manipuleerime, vajame, tahame, nõuame, naerame, nutame, aga kõik meist ei armasta.

Mina armastasin - ehk isegi rohkem kui üks kord.