Teadmisega vabaks.

Ja lõppude lõpuks loeb ainult see, mida ise arvan ja tunnen ning tean. Teadmine pole alati hea, sest sellega kaasneb vastutus ning reaktsioon. Kas jagada või mitte, kas matta maha või mitte. Samas, kui ma juba tean, siis järelikult ma pidin teadma, miski juhtis mind selle suunas. Ent reaktsioon teadmistele on küllaltki laiali valguv. Kui tead, siis vastutad. Kui vastutad, siis mõtled. Kui mõtled, oled kurnatud. Kui oled kurnatud, magad. Kui magad, oled vaba.

Unenäolik õnnistus..

Rõõm, mis ei hooli sellest, kui keegi seda õõnestada üritab. Vaba olemine õnnes, kuigi sellele näpuga näidatakse. Puhas, ilma piiranguteta. Lihtsalt õnnelik olemine. Peab eemale hoidma reaalsusest, mida muidugi ei soodusta suure tassi kohvi alla kallamine. Loogiline mõtlemine rikuks kõik. Väga ammu pole unemaailm pakkunud sellist vaatemängu ja otse platsilt, mitte lihtsalt pealtvaatajate ridadest, lõpetades sõrmkübara ja paraboolse naeratusega.

Värelev närv

Värin, kõhedus, väikesed jooksvad täpikesed üle keha. Pitsitus, ärevus, See tunne. Mitte miski, mis oleks sõnadega seletatav, mitte miski, mida tahaks sõnadega seletada, miski, mis ei taha seletamist, vaid teadmist. Kuigi see on nii teadmatu, nii kättesaamatu, nii olematu- samas kõiksus, igal pool olev ja vahel omatav. See on vastandlik, see on teadmine mitteteadmisest, olemine mitteolemises, tajumine mittetunnetuslikult. Kui tead, aga ei tea mida, kui tead millal, aga mitte kus. Kui vaid päikesekiired ja M-E naeratuse näole toovad. Kollane pole odav, see on soe.

Kui õige on vale.

Pole oluline, mis mõtted peas liiguvad, pole olulised, kas on need head või halvad, pole olulised kellele need suunatud on, pole oluline, kas need välja öeldakse. Oluline on ainult see, kuidas need sõnad tegudes kajastuvad.. käitumine.. ütleb rohkem kui tuhat sõna. Vahet ei ole, kui üritad südamest, vahet ei ole, kui arvad, et on tore, vahet ei ole, sest õige on vale.

Kui piisavast enam ei piisa.

Tuled. Oled. Vallutad. Võtad. Lammutad. Purustad. Kaod. Kõik, mis on, oli, tuleb, on kaduv. Miski pole püsiv, miski pole jääv. Ei ole olemas paratamatust ja kui on, siis tähendab see seda, et miski pole jääv. Kõik on kaduv, kõike on võimalik unustad, mis ei tähenda seda, et see juhtuma peaks. Lõppkokkuvõttes olen ma üksi, mul on oma maailm, vahel selline päris roosa, et kergem edasi minna oleks. Ja nagu kord kellegi poolt öeldud sai "täna kergemast piisab". Kergem ei ole parem, kergem on kergem. Nii kahju, tõesti kahju, et nii jubedalt tihti minnakse lihtsama vastupanu teed, sest see on turvalisem ja seda osatakse rohkem ette näha, millised on sealsed valikud ja otsused ja milline on tulem. Suurema riskiga kaasneb suurem vastutus, suurem julgus, suurem Elu. Kunagi piisas lihtsatest riskidest, et õnnelik olla. Nüüd ei too isegi suured riskid mu silmile sära.

Jäljed...

On kahte liiki inimesi meie mälus. Need, kes jätavad sinna jälje ja need, kes ei jäta. Oma jälje maha jätmine on vast iga inimese sisemine soov: jääda meelde, olla unustamatu, olla vajatud, olla tähtis. Kuid jäljed on on erinevad, mõned sügavamad, mõned vähem meeldejäävad. Sügavamad mõjutavad meid kõige rohkem, osaliselt nende alusel teeme oma valikuid ja võtame vastu otsuseid. Sügavamad jäljed hakkavad paratamatult suunama meie olemust. Neist hakatakse kõige rohkem puudust tundma, olid nad siis head või halvad. Mida suursugusem oli sügav jälg, seda jalustrabavam peab olema järgmine jälg, mis soovib leida oma koha unustamatutes mälestustes. Mälu, kuhu vanasti oli kerge oma jälge jätta, on nüüdseks raskemini ligipääsetav. Latt kõigile mälestustele on tõusnud, enam ei ole lihtsus piisav. Enam ei lepita vähemaga.

Tint

Me oleme keskel. Meie ümber on head ja halba, kui me magame, siis nad võitlevad. Tavaliselt jäävad peale head ja kurjad ei pääse meile ligi, kuid kui süütunne hakkab liialt seest sööma, siis hõlbustab see kurjale teed. Unemaal ei ole sama aeg, mis inimestemaal. Unemaal võib üks päev olla tuhat meie päeva ja vastupidi. Kurjad on väga osavad, nad panevad meid endeid meie eneste vastu võistlema. Meie mõistus meie südametunnistuse vastu ja lõpuks võivad mõlemad vigaseks muutuda. Kui palju kordi peab inimest tema enda käest päästma, et ta aru saaks, et see, milleks ta saada tahtis, on veel võimalik. Kõik on võimalik.

Müsteerium

Üleüldine vaikus võtab maad, kaovad tunded ja piirid, kaovad arusaamised. Ei ole õiget, ei ole valet, ei ole kaotajaid ega võitjaid. On lihtsalt üks mäng, kus me teadsime mis riske me võtame ja mis õppetunde me enda teele paiskame. Me teadsime kaua me elame, kellest me hoolime ja keda me enda elust välja tõrjume. Me leppisime enne enda sündi kõikide hingede kokku, mis rolli nad meie elus mängivad. Kuid me unustasime selle kõik, kui me sündisime, sest need olid mängu reeglid. Aga mõelda vaid, kui suudaks seda kõike meenutada, kõike, mis algselt pidi mitte meenutatav olema. Nagu ma kogu aeg räägin, minu elu on selline, sest ma kujutan seda endale kõike ette... mitte päris täpne, elu on selline, sest ma ise tahtsin , et ta selline oleks.

Mina...Tema sõnul

Olen inimene, kes teab päris kindalt, mis ta tahab. Inimene, kes leiab midagi ja tahab seda kohe endale ja tegutsen selle nimel. Ma kasutan sellesk ära kõik, mis ma oskan: enda ilu ja iseloomu, ma kasutan ära seda, et teised tahavad nagunii minu kohta rohkem teada, kui mina nende kohta. Ma olen hooliv, kuigi ma salgan seda teiste silme ees maha. Ma pigem ütleksin inimesele, kes mulle natuke lähemale jõudnud on, et mida ta ka ei teeks, see ei muudaks midagi minu jaoks. Ma kuulan, kuid ei räägi. Ma lasen end usaldad, kuid ei plaani seda kunagi ära kasutada, kuigi ma lihtsalt jätan endale selle võimaluse. Ma mõtlen tihti, kuid käitun käigupealt. Ma toon endas esile parima vastavalt selle jaoks, kellega ma parajalt suhtlen. Ma olen mitmekülgne ja muutun tihti. Ma olen külm, samas kuum ja väidan, et mind ei huvita miski, kuigi ma tahaks kõike kuulda. Ma olen julge ning julgen riskida, ma olen täpselt selline, nagu iga inimene tahaks olla, kuid ma pole mitte midagi sellist, sest ma olen omamoodi!