Better than Life...

And I still think that dreams are better than real life! They give you some purpose, they give you a will to do something, they give you a place to be, when you don't want be any were near of real-word. Dreams just serve there right to be better than life itself.

Was it worth it?

Kuu paistel istus noor neiu ranniku ääres kivil. Taevas loopis neiu pihta punakaid värve ning meri peksis vastu kivi, kattes neiu märgade pritsmetega. Kallas polnud küll kaugel, aga neiu teadis, et tagasi minna oli hilja ja see pole enam võimalik. Ta hüppas pea ees vette ja ujus läbi vetikatest, mis kippusid teda kinni püüdma. Pinnale jõudes polnud kallas enam näha ning igas ilmakaares laius meri, nii ta siis ujus. Mõne minuti pärast tundis ta krampi enda jalas ning taipas, et jaks on lõppemas, kuid ta ei andnud alla. Ta ujus üha edasi ning ei vaadand enam tagasi, ta teadis mis on ta eesmärk ning ta oli selle saavutamise eest nõus maksma oma eluga. 30 minuti pärast tuikas ta keha läbivast valust, kuid siiski leidis ta endas jõudu edasi ujumiseks, mõeldes vaid üht....veel 3....veel 3....veel 3.

A Bloody Smile

Dany istus rõdul sigarett näpus ja vaatas üksnes kuud. Tuhk kuhjus ta riietele ja söövitas auke ta nahka, aga ta ei tundnud midagi. Ta palus Kuul end siit ära viia, ta põlvitas selle ees, aga see ei mõjunud. Dany palus end viia kohta, kus ta ei tunneks midagi ja kus poleks kedagi, ta palus end viia pilvedesse, kus oleks nii külm, et ta ei tunneks midagi, aga Kuu ei teinud seda. Kuule ilmus punane sõõr, Dany küsis kas Kuu naerab ta üle ja sõõr muutus suuremaks.....see oli verine naeratus. Pilv tuli tohutu kiirusega Dany poole ja võttis ta enda embusesse ja tõstis ta õhku, Dany tundis tuult ja külma ja siis järsku midagi. Ta oli vaba kõigest, mõtetest, tahetest, piirangutest, valust, rõõmust, tunnetest.
Ta lebas vaevu hingates rõdu all oleval roostes metalltrepil ning teadis, et varsti on kõik läbi.

It still wants out...

Kraapiv valu, mis otsib pääsu välja. Torgib, rebib, kisub lõhki esmalt su südame, tekitades meeletut ängistust. Üritad vabastada end sellest kraapides enda käsi klaaspulgaga, kuid see ei aita. Siis otsid sa midagi stiilsemat, killukese teravat jääd. Sinaka läikega, kuid samas täiesti läbipaistev nagu tuul, jää su käes tilgub purpursest vedelikust ning sulab. Sa tunned kuidas sa vabaned, sa tunned kuidas tuimus su sisse voolab ning kuidas tunded su laubale viimast kord suud annavad. See jää oligi teravam kui klaas.

Lapsepõlve mälestused...

Vanaisa, kortsus nahk, auku vajunud silmad.
Õrn lambivalgus paljastamas mustvalget malelauda.
Suured käed, karedad sõrmeotsad,
silmad, mille sügavuses siiski veel sära.
Heasüdamlik naeratus saadab iga nupuliigutust.
Ratsu- E viiele,
šahh, matt
mäng on läbi,
tuli on kustunud,
mälestus tuhmub,
kuid jääb.

No hope...

Hääled ta peas lihtsalt käsivad tal vaikida, samas nad ise ju pidevalt räägivad. Ta ei saa enam millestki aru ja arvab, et keegi ei saa temast ka aru, rääkimata siis temast endast. Ta on kui väike lumehelves keset külma parki, ainsana maha sadanud ja ootab nüüd sulamist, et saada ühtseks maaga. Aga kus sa sellega, ilmad järjest külmenevad ja siis astub keegi ta peale ja tekitab temas suured vaod. Vaod hakkavad pakase käes suurenema ning ta on lõhestatud 13-ks väikseks klaasitaoliseks tükiks, mis võiks vabalt kellegi veenid läbi lõigata. Ta ei saa enam iial olla tervik, kuigi ta tunneb tuimalt, et ta osad on veel lähedal. Mitte kauaks, varsti tuleb sula.