Hääled ta peas lihtsalt käsivad tal vaikida, samas nad ise ju pidevalt räägivad. Ta ei saa enam millestki aru ja arvab, et keegi ei saa temast ka aru, rääkimata siis temast endast. Ta on kui väike lumehelves keset külma parki, ainsana maha sadanud ja ootab nüüd sulamist, et saada ühtseks maaga. Aga kus sa sellega, ilmad järjest külmenevad ja siis astub keegi ta peale ja tekitab temas suured vaod. Vaod hakkavad pakase käes suurenema ning ta on lõhestatud 13-ks väikseks klaasitaoliseks tükiks, mis võiks vabalt kellegi veenid läbi lõigata. Ta ei saa enam iial olla tervik, kuigi ta tunneb tuimalt, et ta osad on veel lähedal. Mitte kauaks, varsti tuleb sula.
No comments:
Post a Comment