Vihm, mis meeldib.

Täna talle meeldiks. Täna sajab vihma. Talle meeldib vihm. Mulle meeldis ka kui ma väike olin, siis jooksin kurtide ühingu maja ees Peipsi ääres. Seal oli suur muru plats, mille keskel oli kaks suurt aroonia põõsast ja vasakul pool ääres maja poolt vaadatuna paar kämpingut. Paremal pool oli kaev ja teerada, mida mööda sai randa minna. Aga siis kui padukat tuli oli terve plats nagu väike ülimadal tiik, kus ma kargasin, jooksin, libistasin ja naersin nii, et kõht kiskus krampi. Vahel sai järve ääres ka vihmaga ujutud, aga see oli tegelikult lausa torm. Nii äge oli ujuda, kui nägid kaugemal, kuidas äike vette lõi ja vesi üles tõusis, lained olid nii nii suured.. ma olin pisike ka. Aga täna sajab siiski vihma...

Ma cherie amie

Ta teadis alati, kui tüdruk kurb oli. Siis ta tuli oma karvase kasukaga ja hõõrus oma pead vastu neiu jalga. Kui see ei suutnud tüdruku tähelepanu võita, siis kraapis ta käpaga plika kaelas olevat salli. Miška on alati tark kass olnud, kuigi enamus ajast ta kas magad, sööb või kõnnib ringi, pilves nägu peas. Olenemata sellest, et temaga vahepeal riieldakse või isegi tema peale karjutakse, teab ta, et plikake armastab teda, ta on lihtsalt temperamentne. Kõik need kümme aastat on Miška alati teadnud millal tulla ja sülle istuda, millal teda kõige rohkem vaja on. Need kümme aastat on tema olnud ainukeseks tunnistajaks sellele, mis tegelikult plikaga toimunud on, sest teistel oli kiire. Kui palju kordi on Miška tüdruku masendusest välja toonud, lihtsalt sellepärast, et ta aevastab näkku, kraabib kuskilt naha katki või lihtsalt vaatab üliarmsa näoga otse plika silma ja tüdrukule tundub nagu ta teaks kõike. Ainukene elusolend siin maailmas, kes teab täpselt milline see neiu on, milliste tujude, milliste emotsioonide, milliste käitumistega. Olend, kes armastab plikat tingmimusteta, võtab teda nii nagu ta on ja ei nõuagi midagi muud. Piisab sellest, et neiu olemas on.

Räpane adrenaliin

Ta kõndis otse edasi, ilma tagasi vaatamata, peas üks ainus mõte. Ta ei saanud lubada endale seda maailma, ta ei olnud selleks valmis. Ta kartis. Tal rippus kaelas peal, mille mõlemasse otsa oli haaknõeltega kinnitatud karu, mille ühe pehme graanulitega täidetud jala peal oli kirjas "From Me to You". Ta kandis alati oma mütsi, sest see oli täpselt talle mõeldud ja kui mütsi peas polnud, siis oli imelik. See kord oli väljas jahe, jahedam kui tavaliselt, kuigi kraadid näitasid vastupidist. Vesi oli ammu jää alt vabaks saanud ja peegeldas linna. See linn paistis üsna ilus, see õhtu oli see ilusam kui ükski teine, kus ta käinud oli. Ta isegi ei tundnud, kuidas külm talle kontidesse tungis, kuidas ta ei olnud enam võimeline enam oma sõrmi liigutama, sest oli liiga palju, millest mõelda. Kolm korda, ainult kolm korda oli ta mõelnud, et aitab ja läheks tagasi koju, aga ei, täna me ei maga. Täna me kõnnime nii kaugele, kuni lõpeb jaks ja potsatame sinna samasse veel ärasulamata räpasesse lumehunnikusse. Kui õnn alt ei vea, siis ärkame hommikul.

Ei kodusele psühhopaatiale

Oleks see siis nii, et ma ei tea kust alustada. Ma ei oska enam ka lõpetada. Inimesed on nii erinevad. Keegi ei olegi öelnud, et on raske öelda "ei", aga kui pole põhjust, miks millestki keelduda või millelegi ära öelda, siis ei tundu see sõna vajalik. Kui ei ole ees sihti, kui ei ole ees pilti, mingit ideed, mis edasi viiks, siis ei ole ka põhjust midagi muuta. Vana tuntud rada - isegi kui see on must, räpane, kole, lausa psühhopaatiline - on vähemalt teada/tuntud. See rada on kodune kogu oma õuduses, see on kõige haigemal moel kalliks saanud, isegi kui seda vihata - armastuse-viha suhe nagu öeldakse. Kui keegi ütleb: "Ma ei suuda öelda EI", siis tähendab see, et pole põhjust öelda "ei". Aga kuidas saada endale põhjus, kuidas olla "suuteline" keelduma? Kuidas kasvatada iseloom, mis ei ühtiks enam senise maailmaga? Kuidas loobuda kodusest tundest, kui kardad jälle elult peksa saada? Kuidas leida tugevus, et alustada otsast peale? Tahaks öelda, et keegi meist ei ole üksi, kuid alati ei pea see paika. Väidetavalt ümbritsevad meid inimesed, kes tahavad aidata. Aga mis siis, kui see üleliigne abistamine viskab sõna otseses mõttes "kopa ette". Mõnikord on lihtsalt vaja üksi olla, mõelda läbi variandid, valida neist parim. Kuidas saab seda teha, kui sult pidevalt küsitakse: "Kas kõik on korras?"- "Muidugi ei ole, kurat te teate seda isegi!"; "On sul midagi vaja?"- "Mul ON suu peas, ma saan küsitud!" jne jne. Nii lihtne kui raske see ka on, kui ei ole lootust paremusele, ei ole enam midagi. Aga lootus on, sest meie veel oleme. Sina veel oled ja kord sa ütled "EI!".

Lihtsalt pole sõnu.

"I excist on the best terms I can. The past is now part of my future and the present is well out of hand." - Ian Curtis.

Kuldsed sõnad. Eksisteerimine parimatel tingimustel, mis võimalik, luues enda ümber maailma, mis töötab meie kasuks. Lihtsus kuubis. Miks siis häirivad sündmused, mis peaksid olema ammu unustuse hõlma vajunud. Miks häirib mõte tulevikust, kui ei saa teada, mis juhtub. Miks ei saa elada hetkes, keskendumata/mõtlemata minevikule või sellest tulenevalt hävingule mõeldud tulevikule. Lihtsus kuubis. Lastaks lahti kõigest sellest, mis oli ja tuleb, elades selles, mis on. Ei saa, iga pisemgi hämaram sündmus viib tagasi paika, kus meel on tuim, samas ärgas, kus pilt on tuhm, samas liialt täpne, kus mälu ei vea kunagi alt. Minevik on saanud osaks tulevikust ja olevikku ei suudeta ammugi kontrollida.

Häving. Väike laps, kes saab jõuludel oma ema poolt kingiks tema poole kihutava noa, mis tabab selja taga olevat ust, mitte tüdrukukese nägu. Emmel on paha päev.

"Aga emme, tõstame klaasikese viina, siis hakkab parem. Emme, joome ennast koos purju, sest siis sa armastad mind. Emme, ma koristan sinu eest, kui sa lõhud ära klaasid ja oled üleni verine, mis siis, et ma ise ka katki lähen, varsti saab kõik korda. Emme, ära muretse, ma ei lahku sinu kõrvalt. Ma ei jäta sind isegi siis, kui sa ütled, et vihkad mind ja et ma olen loll, ma tean, et sa ei mõtle seda. Emme, pole lugu, kui sa jood maha raha, mille eest me sööma pidime, mul polegi kõht nii tühi, mu magu ei seedi veel iseennast. Pole lugu, kui sa mind vahel uksest sisse ei lase, sest sa ei jaga ööd ega päeva ja ma pean trepikojas magama, mul ei hakka külm, lootus hoiab sooja. Ei juhtu midagi hullu, kui sa ei kuula mu probleeme, ega aita mul neid lahendada. Pole hullu, emme, ma olen varsti seal samas põhjas koos sinuga. Aga ema, kas sa tead, et ma armastan sind, kuigi ma enam ennast ei armasta. Ja nüüd oled sa läinud ja mul ei ole enam midagi. Ma üritan, ma tõesti püüan saada välja sellest august, kuhu sa mind tirisid, kuhu ma ka läksin, sest mul ei olnud kedagi, kellest kinni haarata. Emme, see ei ole ju mingi elu, see ei olnud mingi elu. Aga mina tahan elada, hoopis teisiti kui sina. Aga aitäh, nüüd ma tean, et kõike ei saa, mis tahetakse. Seega ma üritan elada parimatel tingimustel, mis võimalik, kuniks ma kas leian haardepunkti, et end kaldale tõmmata või ..."

Üks tõesti loodab, et teine saab hakkama. Üks tõesti hoolib teisest. Üks tõesti tahaks olla olemas, aga ei tea kuidas. Üks tõesti tahaks öelda sõnu, mis leevendaks valu, kuid ei tea milliseid. Üks tõesti tahaks hoida, kuid on liiga kaugel. Üks näeb teist varsti.

Vestlus enne tantsuplatsi

"Oi! Monsieur Debeau. Ma olen üllatunud Teid siin näha. Ma arvasin, et te lahkusite eile viimase rongiga," sõnas mademoiselle Curteine. "Jah, algupärane plaan oli selline, kuid perroonil oodates mõistsin, et pean Teie silmi veel kordki nägema, enne ei saanuks mu süda rahu." "Nagu näen, olete Te endiselt meelitaja, kuid ehk oleks võimalik, et paljastaksite mulle oma siiajäämise tegeliku põhjuse?" "Eloise, mu kallis, ma kinnitan Teile, et ei olnud mul tungivamat põhjust siia jääda, peale selle, mis ma Teile just rääkisin." "Nii väga, kui mu süda seda uskuda sooviks, ei saa ma seda ometigi teha, selleks tean ma Teid liialt hästi. Kuid ma austan Teie soovi minu eest tõelist põhjust varjata." "Ometigi tean ma, et soovite oma küsimusele siiski vastust ja loodate, et ka saate selle, kui olete piisavalt kannatlik." "Oh ei. Uskuge või mitte, kuid ma olen hoopis teine inimene, võrreldes sellega, mis ma olin, kui Teid esimest korda kohtasin." "Andke mulle andeks, kuid ma siiralt kahtlen selles. Inimesed ei muutu niisama lihtsalt, neil peab olema mingi ajend, mingisugune tõukav jõud, mingi põhjus." "Ja kas Te arvate, et mul puudus see?" "Kui Te sedaviisi küsite, siis sunnite mind kahtlema iseendas, mis pole mulle just meelepärane." "Nagu Te mulle ise kunagi ütlesite: "Kõik ei saagi meeldida," kuid ma ei ole tulnud täna siia selleks, et laskuda Teiega taas kord sügavatesse metafoorilistesse vestlustesse, eelkõige juba sellepärast, et ei arvanud Teid siit leida." "Kuidas soovite, mu kaunis preili, ent ehk teeksite mulle au ja lubaksite end tantsima viia?" "Tingimusel, et Te enam ei kohtle mind kui iga järgnevat naiivitari, kes Teie meelituste lõksu langevad." Monsieur Debeau naeratas meelalt ning sõnas: "Oh, selle riski võtmisest olen ma juba ammu loobunud." Bernard ulatas mademoiselle'ile käe ning koos sammusid nad tantsuplatsile.

Killuke mosaiikset ängi.

Heinrich tõstis sule, kastis selle tindipotti ning alustas.

"Kallis ema

Ma tunnen ennast kui maailmast äralõigatud killuke, mis otsib endale sobivat kohta grandioosses mosaiigis. Mind ümbritseb vaid küünlavalgus ning viirukine elamispind, mis ei pruugi olla küll kõrgklassile sobilik, kuid nagu sa alati ütlesid: "Mu poeg, inimene harjub kõigega". Jah, ema, selle ümbruse tõttu olen ma sunnitud nägema asju teises perspektiivis. Minu ainukesteks kaaslasteks ja lõbustajateks mu otsingutel on pudel parimat viskit ning Mozarti 27. klaverikontsert, viimane on nüüdseks mänginud järjestikku üle kahekümne korra.

Kui sa vaid saaksid olla mu kõrval, paitada mu pead ning soovida mulle õhtuti head ööd. Ma tunnen, kuidas mu entusiasm iga järgneva päevaga kahaneb. Ma ei mõista enam, kuidas olen ma saanud raisata oma elu sisutühjade eesmärkide elluviimisele. Ma olen sunnitud tunnistama, et ma kahetsen. Jah, ema, ma tean, mis sa ütleks.. :"Kunagi pole hilja". Just nende sõnade tõttu otsin ma veel seda kohta, kohta, mis määraks ära minu edasise käekäigu. Mulle meenub alatihti see jahil käik isaga, see oli mu esimene kord lasta maha elusolend. Mu sisikond tõmbab siiani krampi, kui sellele mõtlen.

Ema, kallis, kas sa arvad, et ma harjun lõpuks ka sõjaga? Kananahk katab mu ihu, kui näen ennast vaimusilmas tapmas järjekordset elusolendit. Hirm surma ees ei küündi kaugeltki sellise õõvastuseni, mis tungib mu lihasse, mõeldes tapmisele. Minu välise karmi ning enesekindla härra taga peitub nuuksuv poisike, kellel ei ole kontrolli ning isegi kui oleks, ei teaks ta, mis sellega peale hakata.

Ma saan loota vaid, et viie kuu pärast olen ma leidnud selle, mis annaks mulle tagasi mu entusiasmi ning kire, selle joovastuse, mida veel mõned aastad tagasi suutsid mulle pakkuda kõik need seiklused. Vastasel juhul ei näe ma enam mõtet, et otsida kohta mosaiigis.

Kallis ema, ära mõista mind hukka. Sina, kes sa mind kasvatanud oled ja näinud pealt kõiki mu tegemisi ning seiklusi, peaksid ehk kõige paremini teadma, jah, just nimelt teadma, mis toimub mu sees. Enam paremini ei suuda ma kirjeldada seda ängi ning kartust teadmatuse ees.

Ma ei ole olukorra peremees, ma justkui jookseksin pea ees tundmatusse, teadmata, mis saab edasi. Kõigele vaatamata, leian ma lohutust ning tuge sinu armastusest, mis saadab iga minu liigutust.

Armastusega

sinu kallis poeg

Heinrich"

Kirja lõpetanud, asetas ta sule oma endisele kohale tindipoti kõrval, millele keeras peale korgi ning pistis kirja oma pintsaku paremasse põuetaskusse.

Kui jobu on masendav.

Tere, tere, eksole. No kui masendav saab olla, näida, see, kes sa pole ja teeselda seda, mida sa tahaks olla. Lepi sellega, mis sa oled ja kui ei lepi, siis muuda ennast reaalselt selleks, kes sa tahad olla. Paljud enne sind on sellega hakkama saanud, saad sinagi. Ma usun sinusse, ma luban, .... yeah right. Kuule püüa olla, kallis inimene, sa oled lihtsalt tühi paljas õhk, aga ära lase jumala eest ennast sellest häirida. Muide ma peaks mainima, et tühikargajad kargavadki ainult õhust läbi ega jää kuhugi püsima.

Candlelight and the sweetest smile.

Isegi siis, kui see pole enam reaalne, siis see naeratus on mälupiltides alles. See on seal olemas, ja kui seda näha, siis tunned ennast lihtsalt jumalikult. Ja kui kõik küünlad põlevad, nii selleks spetsiaalsetel huvitavatel kõrgetel alustel, kui ka pisikestemal alustel, kui ka lihtsalt laua peal olles, on kõik nii hea. See soojus ja rõõm, enesesse ja ilusse uppumine. Selline lapselik rõõm, mis kajastub ka lapsepõlve piltidel, väikesest peale suu kõrvuni, kõige ilusam inimene keda näha võiks. Isegi siis, kui see pole reaalne, on see alati mu roosas maailmas.

Until the morning night

Kas kreeka keel või pliita kirves, emba-kumba, aga kõlavad ikka samamoodi, eriti veel siis kui ränk tuisk näkku jookseb ja ei saa aru, kus rõduäär, kus jää, kus misiganes. Kui teeks sc'i, pole probleemi. Istudes, kuulates, tehes suitsu nii, et enam ei jõua. Ei on Ei, mu kallis, eksole. Mh, koju koju, ja-jah. Ei, kindlasti mitte, sinna hoopis... olgu. Aga sinna, ka sinna võib minna, aga varem või hiljem jookseksid kõik teed eraldi. Ja-jah, eksole, head und ja tere hommikust, peaasi, et kontakti ei hoia. "Kuradi sitane ilm, buss tuli nagu vana emane raisk, jah ikka, mina ka sõitsin valesti, no kuradima vaim, ma ütlen, ikka vaatad nihu!" oh tädi tädike, ka sõnavara sinu kõrval kahvatab. Ega jah, suht hämar teema.

Kõik ja Mitte Midagi.

Olenemata sellest, mis vastuseid antakse või mis küsimusi esitakse... Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui hoolid ja ei hooli. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui oled ja justkui ei ole. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui mõtled ja ei ütle või ütled midagi muud. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui vaatad, aga ei huvitu. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui mängid tulega vees. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui hoidud riskist, aga veeretad täringuid. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui põletad ja jahutad jääga. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui tunned, aga oled tuim. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui pussitad noaga ja pakud sidet. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui vihkad, aga armastad. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui usaldad, aga mitte lõpuni. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui sülitad näkku ning pakud salvrätti. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui annaksid Kõik ja Mitte Midagi.

Rosebud

Tuuli, jah see on nimi, suvaline nimi, ah, päriselt või, jah päriselt, hari, uks, lendasin alla peaaeagu, oih, ha ha haaa, kui sa sured kunagi, siis ütle suvaline nimi eksju, nii möödus kõige parem osa sellest rõdust oma liikuvate lumevallidega. Deem ma olen nii roosa lihtsalt. Sa pead lihtsalt Citizen Kane'i vaatama või oli see C'ga, ma ei mäleta. Aga see marker kogu meie kehade peal on lihtsalt liiga äge, peeglist filmimine ja peegelduste filmimine ja kaamera lõiked, mis olid oma ajast kümme aastat ees. Ja tõesti, see meelitab teisi Omasuguseid.