Vestlus enne tantsuplatsi

"Oi! Monsieur Debeau. Ma olen üllatunud Teid siin näha. Ma arvasin, et te lahkusite eile viimase rongiga," sõnas mademoiselle Curteine. "Jah, algupärane plaan oli selline, kuid perroonil oodates mõistsin, et pean Teie silmi veel kordki nägema, enne ei saanuks mu süda rahu." "Nagu näen, olete Te endiselt meelitaja, kuid ehk oleks võimalik, et paljastaksite mulle oma siiajäämise tegeliku põhjuse?" "Eloise, mu kallis, ma kinnitan Teile, et ei olnud mul tungivamat põhjust siia jääda, peale selle, mis ma Teile just rääkisin." "Nii väga, kui mu süda seda uskuda sooviks, ei saa ma seda ometigi teha, selleks tean ma Teid liialt hästi. Kuid ma austan Teie soovi minu eest tõelist põhjust varjata." "Ometigi tean ma, et soovite oma küsimusele siiski vastust ja loodate, et ka saate selle, kui olete piisavalt kannatlik." "Oh ei. Uskuge või mitte, kuid ma olen hoopis teine inimene, võrreldes sellega, mis ma olin, kui Teid esimest korda kohtasin." "Andke mulle andeks, kuid ma siiralt kahtlen selles. Inimesed ei muutu niisama lihtsalt, neil peab olema mingi ajend, mingisugune tõukav jõud, mingi põhjus." "Ja kas Te arvate, et mul puudus see?" "Kui Te sedaviisi küsite, siis sunnite mind kahtlema iseendas, mis pole mulle just meelepärane." "Nagu Te mulle ise kunagi ütlesite: "Kõik ei saagi meeldida," kuid ma ei ole tulnud täna siia selleks, et laskuda Teiega taas kord sügavatesse metafoorilistesse vestlustesse, eelkõige juba sellepärast, et ei arvanud Teid siit leida." "Kuidas soovite, mu kaunis preili, ent ehk teeksite mulle au ja lubaksite end tantsima viia?" "Tingimusel, et Te enam ei kohtle mind kui iga järgnevat naiivitari, kes Teie meelituste lõksu langevad." Monsieur Debeau naeratas meelalt ning sõnas: "Oh, selle riski võtmisest olen ma juba ammu loobunud." Bernard ulatas mademoiselle'ile käe ning koos sammusid nad tantsuplatsile.