Räpane adrenaliin

Ta kõndis otse edasi, ilma tagasi vaatamata, peas üks ainus mõte. Ta ei saanud lubada endale seda maailma, ta ei olnud selleks valmis. Ta kartis. Tal rippus kaelas peal, mille mõlemasse otsa oli haaknõeltega kinnitatud karu, mille ühe pehme graanulitega täidetud jala peal oli kirjas "From Me to You". Ta kandis alati oma mütsi, sest see oli täpselt talle mõeldud ja kui mütsi peas polnud, siis oli imelik. See kord oli väljas jahe, jahedam kui tavaliselt, kuigi kraadid näitasid vastupidist. Vesi oli ammu jää alt vabaks saanud ja peegeldas linna. See linn paistis üsna ilus, see õhtu oli see ilusam kui ükski teine, kus ta käinud oli. Ta isegi ei tundnud, kuidas külm talle kontidesse tungis, kuidas ta ei olnud enam võimeline enam oma sõrmi liigutama, sest oli liiga palju, millest mõelda. Kolm korda, ainult kolm korda oli ta mõelnud, et aitab ja läheks tagasi koju, aga ei, täna me ei maga. Täna me kõnnime nii kaugele, kuni lõpeb jaks ja potsatame sinna samasse veel ärasulamata räpasesse lumehunnikusse. Kui õnn alt ei vea, siis ärkame hommikul.