Ma cherie amie

Ta teadis alati, kui tüdruk kurb oli. Siis ta tuli oma karvase kasukaga ja hõõrus oma pead vastu neiu jalga. Kui see ei suutnud tüdruku tähelepanu võita, siis kraapis ta käpaga plika kaelas olevat salli. Miška on alati tark kass olnud, kuigi enamus ajast ta kas magad, sööb või kõnnib ringi, pilves nägu peas. Olenemata sellest, et temaga vahepeal riieldakse või isegi tema peale karjutakse, teab ta, et plikake armastab teda, ta on lihtsalt temperamentne. Kõik need kümme aastat on Miška alati teadnud millal tulla ja sülle istuda, millal teda kõige rohkem vaja on. Need kümme aastat on tema olnud ainukeseks tunnistajaks sellele, mis tegelikult plikaga toimunud on, sest teistel oli kiire. Kui palju kordi on Miška tüdruku masendusest välja toonud, lihtsalt sellepärast, et ta aevastab näkku, kraabib kuskilt naha katki või lihtsalt vaatab üliarmsa näoga otse plika silma ja tüdrukule tundub nagu ta teaks kõike. Ainukene elusolend siin maailmas, kes teab täpselt milline see neiu on, milliste tujude, milliste emotsioonide, milliste käitumistega. Olend, kes armastab plikat tingmimusteta, võtab teda nii nagu ta on ja ei nõuagi midagi muud. Piisab sellest, et neiu olemas on.