Ja siis ta tantsis!

See ei olnud mina. Mina, seistest koos temaga seal lava ääres, kuulasin inimbassi. Ja siis see suvaline neiu jooksis meie vahelt läbi, otse lava ette - oma triibulises särgis - ja hakkas erinevalt kõigist rabelema, jah, just nimelt rabelema kõigi ees, kord ta väristas veidralt puusi, kord rindu...või noh, me olime seljataga, nägime vaid, et õlgu, aga no eest... Seda vot ei tea. Kõik oli nii nagu siis, nagu siis veel. Jah!

Kord, kui jalad puudutasid maad.

Nendes helesinistes silmades oli jumal, tema õige pale, siiras vale. Iga hingetõmme möödus mõtiskledes tegelikkuse lummavast kirest. Eile veel tundus kõik nii õige või ka mitte. Täna siiski me hingame taas, mõtleme, et mis oleks... mis oleks siis, kui ta tõesti oleks ja kaitseks ja ootaks oma kadunud last enda juurde. Justkui küündides ja siis mattudes taas kihi eitava alla. Eales varem ei piinand ja nüüd piinab, pureb seest, sööb ära ehk hinge. Pole üks ega teine, on see, mis usud. Aga mis sa usud..? Või kas usud? Eile veel me ei uskunud, enne kui eilsest sai täna, me kahtlesime. Täna me enam ei tea midagi. Avatud sai hing, räägitud puhtaks kõik, mis oli sees, kõik, mis tahaks ehk eksiteerida ja saada reaalse kuju siin ilmas. Oldi aus, päris aus kohe. Ohhh . . . Tahaks olla, tahaks olla miski ja mitte midagi, ei rohkem ega vähem.

Silence

Come sit with me,

let's have some tea.

Let's watch the candlelight,

'cause else is out of sight.

Let's whatch the moon and stars in sky,

how an eagel spreads it wings and flys.

When the evening comes,

I don't want to be alone.

'Cause I'm afraid, that again...

...that I might lose control.

So come sit with me,

silently.

Facebooki tarkustera

"You never stop loving someone, you just try to live without them."

Vana lagunenud veski

See oli, vaat et, üle nelja aasta tagasi. Jah, siis nad olid seal, tagumiselt küljelt mööda lagunenud seina üles roninud ja vaatasid suurt põldu päikeseloojangu ajal. Põld oli nii kollakas-oranz ja taevas roosakas lilla ja vana veski seinad olid muredad. Puud, põõsad paistsid tuule maheda meloodia järgi õõtsuvat. Vaid nemad kaks ning veski ees olev sissetammutud rada keset kõrget vilja. Sellel veskil ei olnud tiibu, tal polnud enam lennuvõimet, ta oli ehk hukule määratud. Kahju, sest nad lootsid kord sinna tagasi minna, sest see oli unikaalne, mitte lihtsalt eriline. Juba taamalt paistsid veski ümber paigutatud laternad. "Hei, näe, see on meie veski sääl!" Karge talv on küll, täna just eriti. Taastatud on see tiivutu kallike saanud, oh kui tore ja kahju samas. Veski poole hämaruses tatsudes võis nii mõnigi sammuke lõpetada üle viiekümne sentimeetrise pehme lumekihi all, kuid sellest polnud midagi. Isegi taevas olevad tähed oma paljususes valgustasid nende teed tagumise, enne veel lagunenud külje juurde. Kaunis oled, Vana Veski.

Rumal poiss ja ilus tüdruk

Lugu väikesest poisist, kes armus ilusasse tüdrukusse.

"Ma tahan sinuga ju koos olla. :)"-poisike.

"No ma ei hakka sind kunagi armastama."-ilus tüdruk.

"Alguses polegi seda ju vaja. :)"-poisike.

"Eeee... Ei. Saad aru, ma EI hakka sind kunagi armastama!"-ilus tüdruk.

"No aga, ma tahan sinuga koos olla. :)"-poisike.

"Kallis pisike rumal rumal poiss. Ma saan aru, et armastus teeb pimedaks, aga ma pole enne kuulnud, et see kurdiks teeb!"-ilus tüdruk.

Väike poiss....nutab.

The freek'n happy end. (H)

See on See

Kuidas kirjeldada seda kõike. See on rohkem ,kui ületada annaks. See on see, kui armastus on vaimne kontakt, ühise rahu saavutamiseks. See just kui oleks,on igal hetkel, ja nagu kaoks, aga elab edasi. Elab edasi, sest see on südameis, ka siis, kui ei tahaks. Elab, sest see on midagi rohkemat kui lihtsalt reaalsus. See on See.

Plastsuuskade disharmoonilisus

See tuttav nostalgiline tunne, kõndides mööda vana vaksalit. Lumi mängleb tänavat valgustavate laternate kumas ning kogu jalgealune on valge ja puutumatu, puhas. Elupuud on nüüdseks ammu ilma lehtedeta ja õõdsuvad tuule disharmoonilise mängu järgi. Seal kuskil on üks bussipeatus, millel pole katust. See pink on kollane, kuigi seda lumekihi alt näha pole. See on tühi - keegi ei oota seal, sest aeg on hiline ja enamus inimestest on nüüdseks endale leidnud hubase koha, kus silm looja lasta. Mõni neist ehk mõtiskleb veel, kuid mitte kauaks. Taevas on kummaliselt lillakas oma müstilises kumas. Alati paeluvad lumel olevad varjundid, mida võiks vanduda olevat kollased ja sinised, täna siiski oranzid ja lillad. Jalajäljed kaovad mõne minuti jooksul, pole võimalik kindlaks teha, kas keegi täna raudteejaama juures ekseln'd, kas sel ongi vahet. Kaks pisikest puud hoiavad siiani oma lehtedest kinni ega anna alla, kuigi lumi katsub maad juba mitmendat korda. Just nii nagu vanasti on see kõik, nagu siis, kui oli talv, nagu siis, kui mõisteti väikeste punaste plastsuuskade olulist rolli, olles kramplikult kahe käega külgedelt tuge otsinud. Nüüd osatakse ise kõndida.

Kasvatus...

Vale. Õige. Olematu.

Eile. Täna. Homme.

Seal. Siin. Ei kuskil.

Vihkamine. Armastus. Tühjus.

Me valime keskmise.

Hing kui tõsine lill

Lihtne, see on tõesti väga lihtne. Ise teeme oma elust täpselt selle, mis tahame. Julgust on vaja, julgust vahel see tõttu põruda. Kreisi, täiega kreisi elu, väga hull ja mulle meeldib. Aga sellist pidu tahaks küll, seal kus kõik on ja kõigil on savi. Pole eelarvamusi, pole kinnisideid, pole häbisid, polegi midagi peale hingede.

Tasane Elu Joostes

Vaata, asi on nii, et kui sa tasa tasa piilud sealt vahelt, hästi salaja, et keegi teine ei näeks, siis sul ei hakka parem. Mine sealt välja ja karju kõvasti ja näita kõigile, et sa näed. Sa oled sama ja parem veel, sa oled midagi suursugust ja samas oled sa mitte õnnelik, mis ei tähenda , et sa õnnetu oleks, õnneks. Ei ole vaja oodata, ausalt, jookse lihtsalt vastu, sest keegi ei oota sind. Ära piilu tasa tasa, jookse elule vastu Kallis.

Jälle koperdasin tõe otsa.

"Jube ja naljakas."

"Mis asi? See, et inimesed teevad samu asju, lootes saada erinevaid tulemusi?"

"Jah, see ja veel midagi."

"Mis siis veel, see, et inimesed reaalselt ei muutu, kohe üldse ei muutu, ainult hullemkas lähevad?!"

"Heh, mis mõttes hullemaks, nad lihtsalt on nemad ja sulle vaid tundub, et nad hullemaks lähevad. Asi on lihtsalt selles, et lõpuks nad lepivad sellega kes nad on ja ei ürita olla enam normaalsed, vaid lihtsalt oma Minad.. saad aru."

"Võib-olla, aga miks sa seda mulle üldse räägid?"

"Sellepärast, et sa aru saaks, et ei ole hullemaid inimesi kui sina ise."

"Mis mõttes?! Hullemaid kui mina... mis sa sellega öelda tahad."

"Naljakas ja jube eksole, tahan öelda sellega vaid kahtekümment nelja asja, neid, mis sa ise kirja panid."

"Kus sina nendest tead, keegi ei tea, kust sina tead?"

"Sest ma olen sina."

1. Ma olen mõjutatav teatud punktini, kui mulle midagi kohe üldse ei istu, hakkan ma rämedalt reegleid väänama, ma loon oma maailma ja olen selles edukas.

2. Mulle meeldib inimesi paika panna, ma võin kaua kannatada, aga kui mul üle viskab, siis täiega.

3. Ma tundun kogenematule silmale nunnu, armas, siras ja süütuke, kogenenud silmale ettevaatlik, kahtlustav, elunäinud.

4. Ma pääsen peaaegu kõigest oma nunnu näo ja lahke oleku tõttu.

5. Ma olen väga salakaval ja suudan inimesi tegema panna asju, mis mulle kasulikud on.

6. Ma hoolin väga vähestest inimestest, ma ei lase endale korda minna teiste raskustel, endalgi neid.

7. Kui ma inimestest hoolin, siis täiega, siis olen ma valmis nende eest surema.

8. Oma salapärase olekuga suudan ma inimesed endast huvituma panna ja söövitan ennast neile mällu.

9. Ma olen kaks ühes: kurat ja ingel.

10. Ma arvan endast ikka üpris palju, kuigi ma ei pruugi seda välja näidata.

11. Mu kaalu probleemid ei leia kunagi lõppu.

12. Ma armastan flirtimist, see on nagu narkootikum, millest olen sõltuvuses.

13. Mulle meeldib olla teistest sammuke ees, aimates nende tegusid.

14. Normaalsete tingimuste all tunduksin ma parema meelega bitch, sest siis hoiavad inimesed must eemale ja ma ei saa haiget.

15. Ma elan kõike oma elus väga sügavalt läbi ja mul on raskusi minevikust lahti laskmisega.

16. Mul on inimeste kohta aimdused, mis tavaliselt paika peavad.

17. Ma võtan asju tihti liiga isiklikult.

18. Ma ärritun kiiresti ja rahunen kiiresti.

19. Ma olen super ettekäänete leidja, need an excuse, find me.

20. Mulle meeldib inimesi lihtsalt jälgida ja neile eludiagnoose panna.

21. Kuna ma olen saanud kõik, mis tahtnud, siis ma eeldan tihti, et terve elu peavad inimeste elud ümber minu elu tiirlema.

22. Mulle pole kunagi meeldinud asju tunnistada, aga olen õppinud, et nii on palju lihtsam.

23. Just because I'm cute, I think everyone should love me! In a good way.

24. Kui midagi elulist kaalul ei ole, siis ei näe ma põhjust, miks ma peaksin tegema midagi vastumeelset.

B.J.

Doesn't matter

Really, it doesn't matter where you are, with who you are there, it even doesn't matter where are you going, the only thing that matters is who you are and where you wanna be, with who you wanna be and the most important thing is to make it happen. No logic in this logic.

To the Freek'n Bookpeople

Juba väga vara hommikul, mul tuleb kiirelt ära,

aga see ei tähenda, et kaotaksin ma sära.

Vahvalt vingerdades söögikoha ees,

mul juba veri minut kolmkümmend kees.

"I'm the bookman" ja "Poop banana",

vahet pole, kas Texases või Alabamas.

Te issid, emmed ainult oodake,

ma ole vaid üks armas loomake.

Mul jaksu vabalt 13 tundi,

kes ei taha, mingu lihtsalt Mu**i.

(H) autor: B.J.

!!!

"Ma ei loobu lumehelvestest mu krael, ma ei loobu kirikukelladest ja j6ulukuusest, ma ei loobu sellest armastusest." - B.B.

Kiri Siit.

Kuus n2dalat on m66das ja mul ei ole t2pit2hti. Tempus fugit, tegelikult ka. Ja ma olen endiselt inimeste lemmik, ja miks ka mitte, ma olen ju neid tsiteerides: ilus, armas nunnu, armastusv22rne, s6bralik, tore ja muud :). Asi, mis kunagi ei muutu: Sa ei tea kunagi mida sa kogema hakkad, enne kui sa seda koged, inimene 6pid l2bi kogemuste ja l2bi raskuste, seega loogiline miks m6ned nii hilja suureks kasvavad. Nii naljakas on istuda kuskil siin, texases, ysna pealinna l2hedal, toas t2is vanu k2okellasid, mis igal t2istunnil kukuu teevad, kus on palju lapitekke, mis on kokku n6elutud armastuse ja hoolega ja kumavad soojusest, naljakas on m6elda, et oled oma pesast 7000 miili kaugusel ja siiski oled endale leidnud siia inimesed, kes sind t6eliselt armastavad nagu sinu omaksed. Ikka, jah, ma ikka arvan, et tegin t2iesti 6ige otsuse, ma tegin 6igesti, et siia tulin. Ma olen lihtsalt nii palju juurde saanud, nii palju targemaks, v6i isegi mitte seda, vaid lihtsalt teadjamaks, arukamaks, ma m6istan asju hoopis teisiti, hoopis paremini kui varem, ma saan asjadest l6puks aru. Teate ju kyll seda lauset, sa ei saa aru veel, sa oled liiga noor, v6i, kasva suuremaks, siis sa m6istad, ja kasvamise all ei m6tle nad pikkust ega isegi vanust vaid l2bi elukogemuste kaudu kasvamist. Ma teen midagi, mida 95% inimestest ei teeks elusees, ja ma olen 6ppinud midagi, mida 95% inimestest 6pib alles siis kui nad yle 35 aasta vanad on. Elu on ka siin samasugune, nagu igal pool, inimesed on inimesed ja kassid on kassid nagu ikka. S66k on kyll teine, ja koduseid pajaroogi tahaks kyll. Aga ma m2letan, et tema ytles mulle: "Muidugi, tee 2ra see asi!" ja ma teengi seda praegu, aga sellele hetkel oma viiendal korrusel ma kahtlesin, aga mul oli vaja, et keegi annaks kinnitust, et mis mina tunnen ja tahan ongi 6ige ja ongi. Maailm on teises perspektiivis.. Maailm on sama, mina olen teine.

Viimane Eesti vihm

Mummud kõnnivad igal pool ringi ja vihma hakkas sadama. Ootasin siis hetke suure maja halli katuse all kesklinnas ja mõtlesin, et ah, vihm on ju soe. Nii ma siis kõndisingi , astusin oma esimese sammu niiskusesse, esimesed piisad näkku ei tekitanud meeldivat tunnet, aga hilisemad just kui paitasid mu põski. Ma isegi ei tahtnud enam vihmavarju, isegi kui see oleks vikerkaare värvides või roosa. Lõpuks siis jõudsin oma viiekordse juurde, kuulsin kuidas katuselt tulev vesi tuli tuhinal mööda torusid alla, tehes lausa ilusat häält, edasi voolades mööda säbrulist asfalti, täitsa läbi maa, sinna kanalisatsiooni, aga ta tegi seda väga graatsiliselt, olles kui miniatuurne hipilinna koseke. Ma tundsin, et täna oli soe vihm, sest ma tilkusin tuhandetest piiskadest, mis mu pihta olid kukkunud. Hmm, kas mujal on sama soe vihm kui siin?

Sõjaväepoiste trummar

Oh. No näed ära, aga nii on, sina olid sõjaväes 11 kuud ja nüüd lähen mina ära, vähemalt käisin ma sinu sõjaväe lõpupeol. Tore eksole, mina ja nelikümmend meest, nagu kala vees :D. Vähemalt ei hakkanud kordagi igav, alati oli keegi kellega rääkida, kui eelmine jutukaaslane läks kuskile oli kohe asemel uus. Nad olid nagu sisaliku sabad, mis tagasi kasvavad, hea oli, et päikeseprille kandsin. Miks? Sest kui me poodi sõitsime, siis ta tahtis minuga kokku lüüa ja juht vaatas ka taha ning ma nihutasin prille alla ning opaa opapaaa, juht oleks kraavi keerand, tsiteerides: "Ohsaaa, tegelikult ka, sul on uskumatult ilusad silmad", hmm, okei aitäh... teada tuntud fakt :D. Ja sina mees, sa ütlesid, et said hommikul tiitli, et olid kõige rohkem purjus..jah olid, nentisid, et maa vist liikus all. "Ei mees, see keerles su all kõik võimalike nurkade all", oli minu vastus sellele. Isegi oma bänd oli neil seal kohal, mina muidugi sain trummariga sõbraks ja sain mängida ka, nii ammu polnud seda teinud, aga lapsed, ärge segage bändi trummarit kui ta lugu mängib (H).

Peidupaiga müstoloogia

Nii, ma lihtsalt pean ütlema, et pärmivabriku seinad on krohvi pudenevad ja päike on kollane ja linnud mu unelmates on sinised ja laulavad magusal viisil haput lugu. Üleüldine melanhooliku eluviis on kattunud ingli heleda looriga ja särab vampiirinahkse kile all. Lihtne purpurne lüürika on asendunud kultusliku positivismiga, mis hägustab reaalsust ja annab jõudu sürreaalsele peidupaigale. Õlivärvide toonid on segunenud värvimälestustega ja liblikate eluiga pikeneb veel 213 päeva. Algkristlus tuleb pärast Roomat ja rohelise tee ekstrakt on sidruni sees peidus, sest britid armastavad kuuma. Attention on punane, sest puud ei ole ning flamingode roosa värvus on vargsi hajunud punaste lillede sisse. Meloodilised nupud rõõmustavad harmooniavaestes kiududes ja siberi tiiger kannab oma musti triipe eile koidu ajal. Teksti read on oma loogilisuse asetanud retoorika esoteerilise müstitsismiga.

2 nädalat ja paar tundi...

...siis ma ütlen head aeg, mu kallid. Lähen ja olen ära. Kas kaua? Ma ei tea. See on suhteline. Kuidas kellelegi. Ses suhtes, et tempus fugit. Aga kui tagasi tulla, siis pole lootustki, et leiate eest sama inimese, lihtsalt ja loogiliselt, see muudab väga palju. Minu missioon on enne lahkumist siiski läbi käia kallimad inimesed ning neile kõigile võrdselt aega anda, mis loogiliselt võttes lihtsalt ei saa olla korraldatav. Ohh ja opapaaa, eks näis, nagu ikka, kuidas välja kukub. Aga seda ma tean, et ära olemisel on mu kõige kallimaks tegelaseks minu selja külge just kui haagitud pamp, mis sisaldab kõige väärtuslikemaid, see on rohelist värvi nagu mu uhiuute papude lisandidki . . nunnu eksole, ojaa, mhmhm. Huvitav kas 26 september on Eestis ilus ilm.. ??!

Juhul kui eelmisel ei leidu vastavat inimest

"In this farewell
There’s no blood
There’s no alibi
‘Cause I’ve drawn regret
From the truth
Of a thousand lies

So let mercy come
And wash away
What I’ve done

I'll face myself
To cross out what i’ve become
Erase myself
And let go of what i’ve done

Put to rest
What you thought of me
While I clean this slate
With the hands of uncertainty

For what I’ve done
I start again
And whatever pain may come
Today this ends
I’m forgiving what I’ve done!!!

What I’ve done
Forgiving what I’ve done"

Kui eelmise puhul ei tunnegi keegi ennast nii, siis tean, et selle puhul on kindlasti vähemalt üks, kes tahab ennast väga sellega samastada.. (H). Eks ju ! :)

Ohoh

"It's easier to run
Replacing this pain with something numb
It's so much easier to go
Than face all this pain here all alone

Something has been taken from deep inside of me
The secret I've kept locked away no one can ever see
Wounds so deep they never show they never go away
Like moving pictures in my head for years and years they've played

(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(If I could take all the shame to the grave I would)
(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(I would take all my shame to the grave)

[Chorus]
It's easier to run
Replacing this pain with something numb
It's so much easier to go
Than face all this pain here all alone

Sometimes I remember the darkness of my past
Bringing back these memories I wish I didn't have
Sometimes I think of letting go and never looking back
And never moving forward so there'd never be a past

(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(If I could take all the shame to the grave I would)
(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(I would take all my shame to the grave)

Just washing it aside
All of the helplessness inside
Pretending I don't feel misplaced
It's so much simpler than change

[Chorus]
It's easier to run
Replacing this pain with something numb
It's so much easier to go
Than face all this pain here all alone

It's easier to run
(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made)
It's easier to go
(If I could change I would take back the pain I would)
(Retrace every wrong move that I made I would)
(If I could stand up and take the blame I would)
(I would take all my shame to the grave)"

Väga huvitav, tõsiselt pealuv, hmm, kas on keegi siin maailmas, kes nii tunneb ...:O

Džiki paoo waoo

To cut the long story short, everything happens for a reason and I'm fine with that. It's amazing how things work out for the best and at the end You'll see me laughing on top of the world and I am happy. The only people without problems are in the cemetery, so that's that. And as it is said: "You never conquer the mountain. You only conquer yourself" and "Life takes unexpected turns", but that is the fun of it all. Life just is full of suprises, both bad and good, but the key is to keep going, because "at the end of every road you meet yourself" and after that it is important to PREVAIL, ENDURE, REMAIN and of course LAST! See You on top of the world (H)!

Daddy

"No olin seal rekka juures ja siis mingi suur laud lendas otse varba peale. Niiviisi pikkupidi ja otse alla, varvas oli jumala sodi. Segas raisk, kõver oli kah, tilbendas ees kogu aeg. Häiris, mõtlesin siis, et mis teha saan, läksin siis bensukasse, ostsin endale kaks pulgajäätist, sõin need ära, panin pulgad ümber varba ja sidusin niidiga kinni, tegin lahase noh, aga see oli liiga lõtv - lõikasin niidi läbi. Otsisin siis kasulikku rekkast, millega saaks kinni siduda ja leidsin alumiiniumtraadi - tõmbasin siis selle kahe jäätisepulgaga varba ümber. Nii ta siis paar päeva oli ja nüüd on sirge, valutab veits, liigutada veel ei saa, aga lahas oli hea."

Kõige ägedam naerutaja jutt kui D külas oli.

C'etait simplement de plus

Öeldakse, et alati tuleb oma algsetele plaanidele kindlaks jääda, et kui otsus mingis asjas on vastu võetud, siis seda täide viies ei tohi muuta plaani, et see justkui näitaks nõrkust. Samas ei toimi midagi siin maailmas nii nagu kõik teoreetikud ühte kokku arvavad, alati läheb miski 100% juures valesti, kas või 5% jagu, midagi läheb ikkagi teisiti. Olgu, jah, taheti tõesti maitsta anda seda sama maailma, mida pakuti teistele, seda kõike ja veel rohkemgi. Alguses, nagu loogiline ka oli, tuli kõik väga hästi välja, aga hiljem see kõik muutus, plaanid muutusid...onju. Aga isegi siis, kui plaanid muutusid, ilma, et seda märgati, oleks pidanud jätkama algset plaani. Aga kuidas? Seda ei saanud enam teha, isiklik suhe kogu looduga oli juba liialt suur ja võit, kui selline, oleks olnud liiga suur kaotus, ja kaotus kui selline, võimaldas midagi erakordset. Midagi erakordset, millele ei oska anda selle õiget kohta maailmas, võib-olla sellepärast, et sel ei olegi oma kohta maailmas, vähemalt mitte siin ja praegu.

Sest varemgi oli lihtsam piisav..

"Miks sa mind kardad?"

"Sest ma armastan sind."

"Ja see on siis halb?"

"Jah, sest kogu see armastus lõhuks ära mu maailma, kui ma just selle eest ära ei jookse. Kõik, mille nimel ma olen elanud ja kuhu ma olen üritanud jõuda vajuks kokku, oleks varemed, minus kaoks ära see võlu."

"Oh, jah, see võlu on ainult sinu silmis võlu, kui sa vaid teaksid, et kõik teised peavad seda jubedaks ja ainult hirmutavaks."

"Seega, nad kardavad .. jah, ma tean, et sina ei karda .. , aga vähemalt kõik ülejäänud kardavad, ja sellest piisab!"

"Kas piisab? Nii on lihtsam eksole, parem on kui kardetakse, sest siis ei pääse keegi ligi, siis ei saa enam haiget, siis on mõnus hubane kookoni sees elada ja sealt mitte kunagi liblikana välja tulla?!!"

Unenäo märksõnad...

Ärgates kumisevad peas vaid sõnad Platon ja Aristophanes..

"Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole."

Miks just need sõnad ... ?

Hipilik õnn või lihtsalt rõõmus

"Ma ei tea miks ja ma ei tea millal, aga ma tean kuidas. Kas see on piisav? Ma lihtsalt sooviksin, et ma teaksin, kuidas teha olukorda sobivamaks, ilma melodraamat juurde tekitamata. Ma olen väsinud sellest päevast, et mitte öelda ..." - 17. november 2009, kell 00:10, Eimi Thanatos.

Sel hetkel ei saanud ma isegi aru, mis selle all silmas pidasin, mida ma siis õieti teadsin ja mille kohta ja miks ma üldse arvasin midagi teadvat, aga nüüd ma tean, see rahu, seda ma pidasin silmas, seda tunnet, mis on nüüdseks minu sees ja paneb mind nautima igat sekundit oma väikeses armsas hipilikus toas, kus laua peal valitseb totaalne segadus ning kus vaipa katavad kassi karvad, tühjad veepudelid ja sokid. Kus keset lauda vedeleb veel pooleli olev hariliku pliiatsiga tehtud A3 suurune pilt ning tühi šokolaadi pakend ja veel üks, kus on järel mõned tükid tumedat šokolaadi vaarika tükkidega. Toole katavad kuhjatud riided, kotid, sallid ja muu, mis võimaliku aja nappuse tõttu peavad kiiresti kättesaadavad olema. Voodi on ära tegemata, sest siis saab vahepeal kas kirjutamisest, joonistamisest või lugemisest puhata, visata selili ja sulgeda silmad ja nautida siis mis iganes meloodiat. Padjale toetuvad kaks raamatut, üks neist entsüklopeedia vormis, teine luule raamat. Kuskil laual on kahele purgikaanele kinnitatud rohelised parafiinist põlevad pulgad, mis ootavad süütamist, aga seda alles mõne tunni pärast. Mind isegi enam ei huvita, kes mida arvab, et mina teinud olen või öelnud olen. Mulle tõesti ei lähe korda, kas minu kohta on valetatud või mitte, sest, kõige imelikumal kombel olen ma reaalselt õnnelik. Ma naudin seda, et ma elan, reaalselt, mina, mina, saad sa aru mina naudin Elu! Mulle meeldib olla kodus, mulle meeldib üksi, ma ei karda pimedust, ma ei pea öösiti enam kõrvu kinni katma, ma ei karda enam ja ma olen õnnelik. Ilus, ilus, ilus on Maa, mida armastan! Mul on nii kahju inimestest, kes leiavad, et nad peavad endale iga päev maalima pähe maski, et siin "karmis" maailmas ellu jääda, et nad arvavad, et ainult tugeva egoismiga saab läbi lüüa, et see on ainuke ja õige valik. Mul on kahju, kui inimesed piiravad ennast ja ei lase endil tunda õnne kõige pisematest asjadest ja tunnevad vajadust kõike süstematiseerida ja lahti mõtestada. Hiljuti vaatasin filmi, kus öeldi, et inimene ei leia enda kohta enne, kui ta ennast lihtsalt vabaks ei lase, kui ta ei lähe natuke hulluks, sest siis ta leiab tõelise enda, vabastatud enda ja vot see on alles kõva vundament. Inimesel peab olema hetki, kus ta lihtsalt kuulab enda südant, tormab uisa-päisa ei-tea-kuhu ei-tea-milleks ja vaatab mis saab. Nii nõme kui kõik on ette teada ja ära planeeritud, nagunii ei lähe kõik nii nagu plaanis, seega milleks üldse panna paika kindel graafik, mina tean täpselt, mida ma tahan elus ära teha, aga ma ei tea millal ma neid teen ja ma ei tea miks ma üldse arvan, et ma neid tegema pean, aga ma tean kuidas ma seda teen. Teen seda kõike olles õnnelik ja vaba piirangutest ja reeglitest ja nautides iga sekundit, mil ma saan luua oma maailma ja kujundada seda ise, nii nagu mulle meeldib. Kes on teised minu maailmas? Nad on teisejärgulised, sest mina olen Oma maailma printsess !!! Mu Kallid, mu maailma Rockib täiega!!! ... ja noh, siia kuulub üks väike karvapall ja kuuejalgne olend ka :D

Läbinisti pask .. ?! ehk "Maske ei saa kanda igavesti" - Seneca

Jah, see ongi kõige naljakam, iroonilisem selle juures, Sa usaldad, sa tõesti arvad, et miski siin ilmas võib olla tõsi. Et miski, mis öeldakse võib olla Tõsi. Aga noh, uskuge või mitte, mingil hetkel satutakse kokku inimestega, kes alati räägivad sulle hoopis teise versiooni sellest elust, mida sina elasid. Kui kaugele on inimesed valmis minema selle nimel, et hoida enda alla sundimatut ego, valetada ... sa nõrk inimloomus kui haige olend, mida sa küll enda eluga teed.

Tsiteerides mõnd: "Ja ma vihkan seda, et ei tea enam milline ma olen, sest ma elan mitut elu korraga, millest üks on täiesti puutumatu ja perfektne, selline nagu võiks ideaalis iga inimese elu olla. Millest järgmine on kildudeks purunenud ja läbinisti pask, et mõni saaks tunda, et ta elu pole kõige viletsam, millest kolmas on täiesti tavaline igapäevane - hommik, söök, kool, kodu, söök, välja, koju, eine, uni -, millest neljas on see osake minust, mis tõesti hoolib ja armastab, ent on kõige väiksem teistest, sest see ei too mingit kasu kellelegi." ".. võib-olla läheks mulle isegi korda, mida ma inimestega teen .. ehk läheks mulle enda fucking elu korda ...".

Aga palun.

Dub Fx

"... I’ve got to Wake up to face another day tomorrow morning ..."

"... You’ve got to be strong

Your story goes on and on

Even though our page is gone

Cos theirs a world out there

And even though it aint fair

You’ve got to not be scared cos i swear

I’ll always be true to you

Forgetting your smiles and eyes i could never do

Your love is skin deep with me

You could never be replaced

Even though you know my heart is free

Don’t be afraid …"

Totaalne normaalsus on ei.

Ohoh, milline orgia siin toimub -et siis vahetatakse ruume ja partnereid ja et üks on gei...nagu homo homo - ja kõik söövad pitsat ning alati on keegi, kes arvutimänge mängib või lamab kipsiga vannis. Mingi tüüp üritab ukse taga relva müüa ja hiljem pakub relva asemel naistele käepäraseks muudetud paprika-relva, mis on väga salakaval. Muidugi, see omakorda meelitab õige peene proua kööki, et tehtaks kõikse paremaid roogi. Ning vahel on tore, kui tuuakse kollane tugitool, mis sest, et see määrdunud on. Vanaemad on üliimelikud ikka, naabrinaisi nad sisse ei lase, hoiavad madratsit ukse ees ja mingi hetk kaovad nende juurde raudselt sibulaid koorima. Ja siis minnakse välja jalutama, koeraga ja ühega veel. See üks suitsetas marlboro mentholi suitsu. Suur hall sild üle mingisuguse jõe, sellest mööda hiilimine ning keskele tagasi jõudmine ning avastus, et see, kellele just helistatud sai, istub ja suitsetab. "Anna nüüd mulle ka üks suits, kohe!", mis siis, et see inimene ei suitseta, vähemalt enam mitte. Ta ei pannud seda suitsu põlema, vaid üritas all hoida naeru, sest temaga kaasasolev isik sai istuva isiku käest kerge mõnituse ja alanduse osaliseks, sest ta oli end selle inimese jaoks ammendanud ja ajas liiga imalat ja igavat teksti... või oli asi selles, et see istuv isik, kes nüüdseks seisis, oligi selline, kes pidevalt inimestega mängis. Igal juhul sai ta mõned head käehoobid sellelt, kes ennist naeris ning siis vajus seesama tolle käte vahele. "Ma ei taha kunagi lahti lasta, sest siis sa kaod ära, varem või hiljem!" Pärast aga sirvis raamatut, mille kaaned olid kollased ning musta kirjaga ning mis olevat aidanud seisval isikul jõuda parema tundeni kui armastus ehk siis g-punktini.

Roostevaba

"Ulme."

"Jah, see on õige sõna selle kõige kohta."

"Müstiline paigalseis ja oma vigade kordamise mitte nägemine. Kuidas siis ei saa mõista, et ühte kõverat naela ei ole mõtet sada korda seina taguda."

"Ei, seda ei saa enam sirgeks, isegi suurema tahtmise juures."

"Jah, mul on ka kahju. Kahju, et nii on, aga see on meie olevik, peab leppima, peab edasi liikuma."

"Miks ikka ja jälle loodetakse soppa muuta kullaks?"

"Mul on ka kahju sellest, et see, mida kunagi sai nimetada pereks enam ei eksisteeri, ei hakka eksisteerima, mitte enam sellel kujul."

"Aga ometi, raske on lahti lasta, mitte enam mul, sest aitab, aga temal, ta ikka üritab ja nii haigelt salakavalalt ja omakaspüüdlikult, jah, ma usun, et ta ei tea isegi seda."

"Ja kui teakski, siis ei tunnistaks ta seda endale, mis teeb enam vähem sama välja."

"Samas, ma mõistan, kuidas saakski lahti lasta millestki, mis on ülim siht, kuidas saab loobuda?"

"See poleks loobumine, vaid ühe lahingu selja taha jätmine. Kaua sa ikka ühte lahingut pead.. peab ju ometi ka teisi pidama."

"Aga kui just sellest ühest sõltub sõja tulemus, võitja pool ja kaotaja?"

"Miks peab alati olema võitja ja kaotaja? Ma ei usu sellesse ja isegi kui usuksin, siis ei tunnista ma seda ja see on juba piisav."

"Mis see siis oleks?"
"See oleks midagi paremat, minna laskmine, vabadus kui selline, puhkus."

"Jah, mulle on alati meeldinud puhkamas käia, eriti kui ma D-vitamiini saan."

"See selleks, lihtsalt.. või siis keeruliselt, ma otsustasin enda roostes naelad maha matta."

"Kohe täitsa maha, sügavale, kas neid igatsema ei hakata?"

"Igatsus, mis see üldse on? Miks ma peaks igatsema midagi, mis on alati minuga, lihtsalt mitte materiaalsel kujul, see, et ma need maha matan tähendab seda, et ma ei lase teistel üritada neid uuesti seina taguda."

"Miks sinu naelad teiste käes on?"
"Mõned naelad on koos teistega esmakordselt seina taotud ja välja tõmmatud, seega, kui mina selle osa maha matan, mis minu käes on, siis on teistel ka lihtsam."

"Arvad sa tõesti, et see nende üritustes midagi muudab?"
"Ausalt...ei, aga vähemalt ise olen roostest vaba, sest uusi naelu tuleb konteineritega."

Igavene leping mänguga

Kõikide jaoks kehtivad ühed mängureeglid. Mängus osalejad on kõik inimesed. Mõned on kuningad, mõned on odad, mõned on lihtsalt etturid. Kui sa oled eluaeg ettur olnud, siis sind ei häiri kui oda või kuningas sulle pähe istub või su mängust minema lööb. Aga kui sa kord oled olnud kuningas, siis võib tohutut frustratsiooni tekitada mõte, et ettur võib sulle koha kätte näidata või et oda tõmbad su ühe jutiga maha. Tekib küsimus, millal langes kuninga staatus ja millal kerkis esile keskpärasus?Kuidas võis üks väike ettur arvata, et tema saab su mängust välja lüüa? Aga ometi, see on selle mängu võlu, mu Kallid, siin ei ole reegleid, siin ei ole piire, on ainult osavad ja mitteosavad, kusjuures osavaid on tunduvalt vähem, nii nagu igas mängus. Nii nagu teisteski mängudes, leidub siingi erandeid, on ettureid oma hiilgemomentidega ja kuningaid oma langusperioodidega. Seetõttu on vahel raske aru saada, kes mis tasandil on, kuid paljud nimetaksid seda ekstra vürtsiks, mis lisab vaid pinget niigi kontrollimatult kontrollitavasse. Ja ehk vahel see kontrollimatus kontrollitavas ongi see, mis just kui paneks seda kõike vihkama, põlastama, sellest lahti ütlema, kuid ei, üks kord mängija, alati mängija, mu Kallid.

Über naljakas kell 12 ja pärast

Tõusin. Jõin vett. Viisin tassi kööki. Vesi läks maha. Naersin. Astusin sisse. Jäigi maha. Kuulasin muusikat. Naersin. Tantsisin. Vehkisin. Tahtsin mahla. Panin riidesse. Läksin neljandale. Raha jäi maha. Läksin tagasi. Naersin. Võtsin raha. Läksin alla. Panin sigareti põlema. Tõmbasin. Kõndisin. Poe nurk. Vanem mees. "Dievotška. U vas iest sigaretu pazalušta." "Da." "Pasiiba vam." Poe kõrval olev prügikast. Veel lõpetamata suits. "Tüdruk, ole hea, jäta paar mahvi." "Võtke, ma peangi poodi minema." Naersin. Läksin poodi. Võtsin mahla. Naersin. Läksin letti. Küsisin küüneviilu. Ei olnud. "Kõige kindlam on Eedenisse minna." "Ei, täna ma ei jõua sinna kõndida." Naersin. Läksin maksma. "Kas te saaksite oodata, ma tahaks süüa ka osta, ma unustasin." Naersin. "Jah, muidugi, ma ootan." Naersin. Läksin võtsin süüa. Uuesti letti. "Kas ma jätsin raha siia?" "Jah, ma panin selle kõrvale." "Väga hea." Naersin. Tänasin. "Nägemiseni." Läksin poest välja. Läitsin suitsu. Tulin koju. Viskasin koni prügikasti. Kuulasin muusikat. Naersin. Tantsisin. Vehklesin. Pea käib nii ringi. Lamasin. Kirjutan. Lõpetan. Naeran.

Sündmuste väike pind

Eriti meeldis Cathyle sinna öösel minna, siis kui kõik normaalsed inimesed magasid. Ta ronis täitsa tippu, istus ja kõlgutas oma jalgu edasi tagasi. Sealt oli kõige parem vaade kuule, sest seda ei varjanud enam puu ladvad ega sellistele ilmadele kohane udu. Võib-olla oli seal tõesti liiga riskantne istuda, sest pind polnud just suur, kuid ta ei hoolinud sellest, tasakaal oli paigas. Cathy sai seal kirjutada ja mõelda, ilma, et miski teda segaks. Inimesed on teda eluaeg häirinud, pelgalt nende eksisteerimine ajab südame pahaks, aga seal olles unustas ta selle, et on ka ise inimene, seal oli ta üks taevalaotusega. Tal oli siiralt kahju sellest, et ta ei saa klaverit tasku pista ja sinna kaasa võtta, talle meeldis mängida ja ta oli selles kuradi osav. Cathy pani mängides lugudesse oma hinge, oma emotsioonid, oma teiste eest peidetud valguse...sära. Alles eile oli ta teada saanud, et "Nana" tähendab sumeri keeles kuu jumalat, see oli tema jaoks väga paeluv, sest üheks tema lemmiknimeks on alati olnud Nana ja kuu on teda alati oma kahvatuvalge kumaga lummanud. Ja siis ta mõistis, kõigel siin maailmas on seos, kõik juhtub põhjusega, kõik viib kuhugi, millelegi lähemale. Kõige värdjamal moel pakkus just see meelerahu, mida ta oli nii väga otsinud, nii palju taga ajanud. Kaua seal istuda ei saa, sest keha jääb krampi, seega ronis Cathy taas alla ja tatsas mööda sopast asfalti udukogusse.

Vihm, mis meeldib.

Täna talle meeldiks. Täna sajab vihma. Talle meeldib vihm. Mulle meeldis ka kui ma väike olin, siis jooksin kurtide ühingu maja ees Peipsi ääres. Seal oli suur muru plats, mille keskel oli kaks suurt aroonia põõsast ja vasakul pool ääres maja poolt vaadatuna paar kämpingut. Paremal pool oli kaev ja teerada, mida mööda sai randa minna. Aga siis kui padukat tuli oli terve plats nagu väike ülimadal tiik, kus ma kargasin, jooksin, libistasin ja naersin nii, et kõht kiskus krampi. Vahel sai järve ääres ka vihmaga ujutud, aga see oli tegelikult lausa torm. Nii äge oli ujuda, kui nägid kaugemal, kuidas äike vette lõi ja vesi üles tõusis, lained olid nii nii suured.. ma olin pisike ka. Aga täna sajab siiski vihma...

Ma cherie amie

Ta teadis alati, kui tüdruk kurb oli. Siis ta tuli oma karvase kasukaga ja hõõrus oma pead vastu neiu jalga. Kui see ei suutnud tüdruku tähelepanu võita, siis kraapis ta käpaga plika kaelas olevat salli. Miška on alati tark kass olnud, kuigi enamus ajast ta kas magad, sööb või kõnnib ringi, pilves nägu peas. Olenemata sellest, et temaga vahepeal riieldakse või isegi tema peale karjutakse, teab ta, et plikake armastab teda, ta on lihtsalt temperamentne. Kõik need kümme aastat on Miška alati teadnud millal tulla ja sülle istuda, millal teda kõige rohkem vaja on. Need kümme aastat on tema olnud ainukeseks tunnistajaks sellele, mis tegelikult plikaga toimunud on, sest teistel oli kiire. Kui palju kordi on Miška tüdruku masendusest välja toonud, lihtsalt sellepärast, et ta aevastab näkku, kraabib kuskilt naha katki või lihtsalt vaatab üliarmsa näoga otse plika silma ja tüdrukule tundub nagu ta teaks kõike. Ainukene elusolend siin maailmas, kes teab täpselt milline see neiu on, milliste tujude, milliste emotsioonide, milliste käitumistega. Olend, kes armastab plikat tingmimusteta, võtab teda nii nagu ta on ja ei nõuagi midagi muud. Piisab sellest, et neiu olemas on.

Räpane adrenaliin

Ta kõndis otse edasi, ilma tagasi vaatamata, peas üks ainus mõte. Ta ei saanud lubada endale seda maailma, ta ei olnud selleks valmis. Ta kartis. Tal rippus kaelas peal, mille mõlemasse otsa oli haaknõeltega kinnitatud karu, mille ühe pehme graanulitega täidetud jala peal oli kirjas "From Me to You". Ta kandis alati oma mütsi, sest see oli täpselt talle mõeldud ja kui mütsi peas polnud, siis oli imelik. See kord oli väljas jahe, jahedam kui tavaliselt, kuigi kraadid näitasid vastupidist. Vesi oli ammu jää alt vabaks saanud ja peegeldas linna. See linn paistis üsna ilus, see õhtu oli see ilusam kui ükski teine, kus ta käinud oli. Ta isegi ei tundnud, kuidas külm talle kontidesse tungis, kuidas ta ei olnud enam võimeline enam oma sõrmi liigutama, sest oli liiga palju, millest mõelda. Kolm korda, ainult kolm korda oli ta mõelnud, et aitab ja läheks tagasi koju, aga ei, täna me ei maga. Täna me kõnnime nii kaugele, kuni lõpeb jaks ja potsatame sinna samasse veel ärasulamata räpasesse lumehunnikusse. Kui õnn alt ei vea, siis ärkame hommikul.

Ei kodusele psühhopaatiale

Oleks see siis nii, et ma ei tea kust alustada. Ma ei oska enam ka lõpetada. Inimesed on nii erinevad. Keegi ei olegi öelnud, et on raske öelda "ei", aga kui pole põhjust, miks millestki keelduda või millelegi ära öelda, siis ei tundu see sõna vajalik. Kui ei ole ees sihti, kui ei ole ees pilti, mingit ideed, mis edasi viiks, siis ei ole ka põhjust midagi muuta. Vana tuntud rada - isegi kui see on must, räpane, kole, lausa psühhopaatiline - on vähemalt teada/tuntud. See rada on kodune kogu oma õuduses, see on kõige haigemal moel kalliks saanud, isegi kui seda vihata - armastuse-viha suhe nagu öeldakse. Kui keegi ütleb: "Ma ei suuda öelda EI", siis tähendab see, et pole põhjust öelda "ei". Aga kuidas saada endale põhjus, kuidas olla "suuteline" keelduma? Kuidas kasvatada iseloom, mis ei ühtiks enam senise maailmaga? Kuidas loobuda kodusest tundest, kui kardad jälle elult peksa saada? Kuidas leida tugevus, et alustada otsast peale? Tahaks öelda, et keegi meist ei ole üksi, kuid alati ei pea see paika. Väidetavalt ümbritsevad meid inimesed, kes tahavad aidata. Aga mis siis, kui see üleliigne abistamine viskab sõna otseses mõttes "kopa ette". Mõnikord on lihtsalt vaja üksi olla, mõelda läbi variandid, valida neist parim. Kuidas saab seda teha, kui sult pidevalt küsitakse: "Kas kõik on korras?"- "Muidugi ei ole, kurat te teate seda isegi!"; "On sul midagi vaja?"- "Mul ON suu peas, ma saan küsitud!" jne jne. Nii lihtne kui raske see ka on, kui ei ole lootust paremusele, ei ole enam midagi. Aga lootus on, sest meie veel oleme. Sina veel oled ja kord sa ütled "EI!".

Lihtsalt pole sõnu.

"I excist on the best terms I can. The past is now part of my future and the present is well out of hand." - Ian Curtis.

Kuldsed sõnad. Eksisteerimine parimatel tingimustel, mis võimalik, luues enda ümber maailma, mis töötab meie kasuks. Lihtsus kuubis. Miks siis häirivad sündmused, mis peaksid olema ammu unustuse hõlma vajunud. Miks häirib mõte tulevikust, kui ei saa teada, mis juhtub. Miks ei saa elada hetkes, keskendumata/mõtlemata minevikule või sellest tulenevalt hävingule mõeldud tulevikule. Lihtsus kuubis. Lastaks lahti kõigest sellest, mis oli ja tuleb, elades selles, mis on. Ei saa, iga pisemgi hämaram sündmus viib tagasi paika, kus meel on tuim, samas ärgas, kus pilt on tuhm, samas liialt täpne, kus mälu ei vea kunagi alt. Minevik on saanud osaks tulevikust ja olevikku ei suudeta ammugi kontrollida.

Häving. Väike laps, kes saab jõuludel oma ema poolt kingiks tema poole kihutava noa, mis tabab selja taga olevat ust, mitte tüdrukukese nägu. Emmel on paha päev.

"Aga emme, tõstame klaasikese viina, siis hakkab parem. Emme, joome ennast koos purju, sest siis sa armastad mind. Emme, ma koristan sinu eest, kui sa lõhud ära klaasid ja oled üleni verine, mis siis, et ma ise ka katki lähen, varsti saab kõik korda. Emme, ära muretse, ma ei lahku sinu kõrvalt. Ma ei jäta sind isegi siis, kui sa ütled, et vihkad mind ja et ma olen loll, ma tean, et sa ei mõtle seda. Emme, pole lugu, kui sa jood maha raha, mille eest me sööma pidime, mul polegi kõht nii tühi, mu magu ei seedi veel iseennast. Pole lugu, kui sa mind vahel uksest sisse ei lase, sest sa ei jaga ööd ega päeva ja ma pean trepikojas magama, mul ei hakka külm, lootus hoiab sooja. Ei juhtu midagi hullu, kui sa ei kuula mu probleeme, ega aita mul neid lahendada. Pole hullu, emme, ma olen varsti seal samas põhjas koos sinuga. Aga ema, kas sa tead, et ma armastan sind, kuigi ma enam ennast ei armasta. Ja nüüd oled sa läinud ja mul ei ole enam midagi. Ma üritan, ma tõesti püüan saada välja sellest august, kuhu sa mind tirisid, kuhu ma ka läksin, sest mul ei olnud kedagi, kellest kinni haarata. Emme, see ei ole ju mingi elu, see ei olnud mingi elu. Aga mina tahan elada, hoopis teisiti kui sina. Aga aitäh, nüüd ma tean, et kõike ei saa, mis tahetakse. Seega ma üritan elada parimatel tingimustel, mis võimalik, kuniks ma kas leian haardepunkti, et end kaldale tõmmata või ..."

Üks tõesti loodab, et teine saab hakkama. Üks tõesti hoolib teisest. Üks tõesti tahaks olla olemas, aga ei tea kuidas. Üks tõesti tahaks öelda sõnu, mis leevendaks valu, kuid ei tea milliseid. Üks tõesti tahaks hoida, kuid on liiga kaugel. Üks näeb teist varsti.

Vestlus enne tantsuplatsi

"Oi! Monsieur Debeau. Ma olen üllatunud Teid siin näha. Ma arvasin, et te lahkusite eile viimase rongiga," sõnas mademoiselle Curteine. "Jah, algupärane plaan oli selline, kuid perroonil oodates mõistsin, et pean Teie silmi veel kordki nägema, enne ei saanuks mu süda rahu." "Nagu näen, olete Te endiselt meelitaja, kuid ehk oleks võimalik, et paljastaksite mulle oma siiajäämise tegeliku põhjuse?" "Eloise, mu kallis, ma kinnitan Teile, et ei olnud mul tungivamat põhjust siia jääda, peale selle, mis ma Teile just rääkisin." "Nii väga, kui mu süda seda uskuda sooviks, ei saa ma seda ometigi teha, selleks tean ma Teid liialt hästi. Kuid ma austan Teie soovi minu eest tõelist põhjust varjata." "Ometigi tean ma, et soovite oma küsimusele siiski vastust ja loodate, et ka saate selle, kui olete piisavalt kannatlik." "Oh ei. Uskuge või mitte, kuid ma olen hoopis teine inimene, võrreldes sellega, mis ma olin, kui Teid esimest korda kohtasin." "Andke mulle andeks, kuid ma siiralt kahtlen selles. Inimesed ei muutu niisama lihtsalt, neil peab olema mingi ajend, mingisugune tõukav jõud, mingi põhjus." "Ja kas Te arvate, et mul puudus see?" "Kui Te sedaviisi küsite, siis sunnite mind kahtlema iseendas, mis pole mulle just meelepärane." "Nagu Te mulle ise kunagi ütlesite: "Kõik ei saagi meeldida," kuid ma ei ole tulnud täna siia selleks, et laskuda Teiega taas kord sügavatesse metafoorilistesse vestlustesse, eelkõige juba sellepärast, et ei arvanud Teid siit leida." "Kuidas soovite, mu kaunis preili, ent ehk teeksite mulle au ja lubaksite end tantsima viia?" "Tingimusel, et Te enam ei kohtle mind kui iga järgnevat naiivitari, kes Teie meelituste lõksu langevad." Monsieur Debeau naeratas meelalt ning sõnas: "Oh, selle riski võtmisest olen ma juba ammu loobunud." Bernard ulatas mademoiselle'ile käe ning koos sammusid nad tantsuplatsile.

Killuke mosaiikset ängi.

Heinrich tõstis sule, kastis selle tindipotti ning alustas.

"Kallis ema

Ma tunnen ennast kui maailmast äralõigatud killuke, mis otsib endale sobivat kohta grandioosses mosaiigis. Mind ümbritseb vaid küünlavalgus ning viirukine elamispind, mis ei pruugi olla küll kõrgklassile sobilik, kuid nagu sa alati ütlesid: "Mu poeg, inimene harjub kõigega". Jah, ema, selle ümbruse tõttu olen ma sunnitud nägema asju teises perspektiivis. Minu ainukesteks kaaslasteks ja lõbustajateks mu otsingutel on pudel parimat viskit ning Mozarti 27. klaverikontsert, viimane on nüüdseks mänginud järjestikku üle kahekümne korra.

Kui sa vaid saaksid olla mu kõrval, paitada mu pead ning soovida mulle õhtuti head ööd. Ma tunnen, kuidas mu entusiasm iga järgneva päevaga kahaneb. Ma ei mõista enam, kuidas olen ma saanud raisata oma elu sisutühjade eesmärkide elluviimisele. Ma olen sunnitud tunnistama, et ma kahetsen. Jah, ema, ma tean, mis sa ütleks.. :"Kunagi pole hilja". Just nende sõnade tõttu otsin ma veel seda kohta, kohta, mis määraks ära minu edasise käekäigu. Mulle meenub alatihti see jahil käik isaga, see oli mu esimene kord lasta maha elusolend. Mu sisikond tõmbab siiani krampi, kui sellele mõtlen.

Ema, kallis, kas sa arvad, et ma harjun lõpuks ka sõjaga? Kananahk katab mu ihu, kui näen ennast vaimusilmas tapmas järjekordset elusolendit. Hirm surma ees ei küündi kaugeltki sellise õõvastuseni, mis tungib mu lihasse, mõeldes tapmisele. Minu välise karmi ning enesekindla härra taga peitub nuuksuv poisike, kellel ei ole kontrolli ning isegi kui oleks, ei teaks ta, mis sellega peale hakata.

Ma saan loota vaid, et viie kuu pärast olen ma leidnud selle, mis annaks mulle tagasi mu entusiasmi ning kire, selle joovastuse, mida veel mõned aastad tagasi suutsid mulle pakkuda kõik need seiklused. Vastasel juhul ei näe ma enam mõtet, et otsida kohta mosaiigis.

Kallis ema, ära mõista mind hukka. Sina, kes sa mind kasvatanud oled ja näinud pealt kõiki mu tegemisi ning seiklusi, peaksid ehk kõige paremini teadma, jah, just nimelt teadma, mis toimub mu sees. Enam paremini ei suuda ma kirjeldada seda ängi ning kartust teadmatuse ees.

Ma ei ole olukorra peremees, ma justkui jookseksin pea ees tundmatusse, teadmata, mis saab edasi. Kõigele vaatamata, leian ma lohutust ning tuge sinu armastusest, mis saadab iga minu liigutust.

Armastusega

sinu kallis poeg

Heinrich"

Kirja lõpetanud, asetas ta sule oma endisele kohale tindipoti kõrval, millele keeras peale korgi ning pistis kirja oma pintsaku paremasse põuetaskusse.

Kui jobu on masendav.

Tere, tere, eksole. No kui masendav saab olla, näida, see, kes sa pole ja teeselda seda, mida sa tahaks olla. Lepi sellega, mis sa oled ja kui ei lepi, siis muuda ennast reaalselt selleks, kes sa tahad olla. Paljud enne sind on sellega hakkama saanud, saad sinagi. Ma usun sinusse, ma luban, .... yeah right. Kuule püüa olla, kallis inimene, sa oled lihtsalt tühi paljas õhk, aga ära lase jumala eest ennast sellest häirida. Muide ma peaks mainima, et tühikargajad kargavadki ainult õhust läbi ega jää kuhugi püsima.

Candlelight and the sweetest smile.

Isegi siis, kui see pole enam reaalne, siis see naeratus on mälupiltides alles. See on seal olemas, ja kui seda näha, siis tunned ennast lihtsalt jumalikult. Ja kui kõik küünlad põlevad, nii selleks spetsiaalsetel huvitavatel kõrgetel alustel, kui ka pisikestemal alustel, kui ka lihtsalt laua peal olles, on kõik nii hea. See soojus ja rõõm, enesesse ja ilusse uppumine. Selline lapselik rõõm, mis kajastub ka lapsepõlve piltidel, väikesest peale suu kõrvuni, kõige ilusam inimene keda näha võiks. Isegi siis, kui see pole reaalne, on see alati mu roosas maailmas.

Until the morning night

Kas kreeka keel või pliita kirves, emba-kumba, aga kõlavad ikka samamoodi, eriti veel siis kui ränk tuisk näkku jookseb ja ei saa aru, kus rõduäär, kus jää, kus misiganes. Kui teeks sc'i, pole probleemi. Istudes, kuulates, tehes suitsu nii, et enam ei jõua. Ei on Ei, mu kallis, eksole. Mh, koju koju, ja-jah. Ei, kindlasti mitte, sinna hoopis... olgu. Aga sinna, ka sinna võib minna, aga varem või hiljem jookseksid kõik teed eraldi. Ja-jah, eksole, head und ja tere hommikust, peaasi, et kontakti ei hoia. "Kuradi sitane ilm, buss tuli nagu vana emane raisk, jah ikka, mina ka sõitsin valesti, no kuradima vaim, ma ütlen, ikka vaatad nihu!" oh tädi tädike, ka sõnavara sinu kõrval kahvatab. Ega jah, suht hämar teema.

Kõik ja Mitte Midagi.

Olenemata sellest, mis vastuseid antakse või mis küsimusi esitakse... Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui hoolid ja ei hooli. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui oled ja justkui ei ole. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui mõtled ja ei ütle või ütled midagi muud. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui vaatad, aga ei huvitu. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui mängid tulega vees. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui hoidud riskist, aga veeretad täringuid. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui põletad ja jahutad jääga. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui tunned, aga oled tuim. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui pussitad noaga ja pakud sidet. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui vihkad, aga armastad. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui usaldad, aga mitte lõpuni. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui sülitad näkku ning pakud salvrätti. Silmakirjalikkus, nad räägivad, kui annaksid Kõik ja Mitte Midagi.

Rosebud

Tuuli, jah see on nimi, suvaline nimi, ah, päriselt või, jah päriselt, hari, uks, lendasin alla peaaeagu, oih, ha ha haaa, kui sa sured kunagi, siis ütle suvaline nimi eksju, nii möödus kõige parem osa sellest rõdust oma liikuvate lumevallidega. Deem ma olen nii roosa lihtsalt. Sa pead lihtsalt Citizen Kane'i vaatama või oli see C'ga, ma ei mäleta. Aga see marker kogu meie kehade peal on lihtsalt liiga äge, peeglist filmimine ja peegelduste filmimine ja kaamera lõiked, mis olid oma ajast kümme aastat ees. Ja tõesti, see meelitab teisi Omasuguseid.

8 liitrit musta pilti

Perroonil rongi ootates lõhkus ta pea nii, et silme eest kiskus mustaks. Iga hingetõmme oli valus, sest tundus, et keegi just kui nugadega kopsudesse taob. Kahe maailma vahel soikumine kuni paistis õige linna rõve kuma, pärast mida tuli tal läbi sopase maa-aluse käigu roomata, mis lehkas kergelt alkoholi ja uriini järele. Jalutades mõningad kilomeetrid mööda soppa ja ära rikutud lund... oi kui vastik ja halb. Astudes sisse lemmiku korraldatud sigadusse, hakkas ta nühkima, kraapima, röökima. Vaja varusid täiendada eksole, joostes magasiini, arusaamata, mis ta seal teeb, ladudes suvalisi asju punasesse räpasesse plastikust korvi... Vaja kahte toosi tikku, ta mõtles, et on vaja. Egas midagi, need ka ostetud saavad, persse, tahaks koju, vaja tassida veel 8 liitrit ja kott täis vajalikku ning tundes kuidas pilt iga sammuga mustemaks kisub. Vahet ju pole, ta mõtles eksole. Läitis suitsu ja astus risti-rästi, puhudes suitsu tuimalt jahtunud õhku. Ja viis korrust mõnusat lihas pinget ning veel hullemini lõhkuvat pead. Ja lõpuks on lemmiku armastus ja õrnus ikka nii hea.

Pettumuse hellus helluslikus pettumuses.

Oli talv. Nad jalutasid tihti mööda jõekallast, isegi siis, kui terve keha külmast krampi kiskus ja sõrmeotstest ning varvastest peatus normaalne vereringlus, kuid see oli seda väärt. Soojenduseks möllati lumes ning üksteise ümbert kinni hoides veereldi alla mäest, mis siis, et hiljem tuli ruttu tuppa minna, sest riided olid märjad ja ilma kinnasteta käed veripunased. Siis, kui lumi veel maas polnud jalutati teisele poole jõge, murti kuivand oksi väiksemateks tükkideks, loobiti need tagasi suuremasse hunnikusse... või pisteti mälestuseks aukudega taskusse ja istuti puust laua peal, mitte nendel palgist istumistel, mis olid mõlemal pool lauda. Nende pilgud ristusid ikka ja jälle ning ärapööramine polnud võimalus. Silma vaatamisest sai ometi kõik ka alguse. Neiul oli kombeks pärast mingit suvalist istumist joobes peaga tema juurde kakerdada, sest tema juures oli hea ja turvaline. Kõige parem selle juures oli see, et neile piisas üksteise lähedusest, neile piisas sellest, et nad teavad, et nad hingavad üksteise kõrval. Neile meeldis väga pöidlasõda mängida, mõlemad olid väga liikuvad ning väljatreenitud pöidlad, aga see oli loomulik, vähemalt nende puhul. Tihti hakkasid nad vaidlema selle üle, kumb neist ägedam või osavam on, öeldes teisele: "Sa ei oska...". Vahel üks neist näiliselt ka leppis selle väitega, sest enda sees teadis ikka, et on ägedam kui esimene.. või vähemalt sama äge. Mingi veidrus oli neil mõlemal juustega, neid ei tohtinud puutuda, kohe üldse mitte, aga vahel tehti üksteisele erandeid. Mõnikord kui igatsus liiga suureks läks, siis komberdati öösel üksteise ukse taha, sest lihtsalt oli vaja. Üleüldiselt ei karda kumbki neist kõdi, absoluutselt mitte, eriti see esimene. Ja kohe kindlasti pole tegu ööinimestega, kes poole üheteistkümnest õhtul kella veerand kaheksani hommikul juttu räägiksid, suitsetaksid ja üks neist liigagi palju kohvi jooks. Ehk joob ta praegugi kohvi, ilmselgelt on see jahtunud. Huvitav, mis saab siis, kui hunnik pettumust ja hunnik hellust kokku panna? Ehk midagi sarnast..

Kui pilt on teine..

Üleüldiselt ei olnudki tal kombeks enam mõelda, lõpuks ometi tegi ta seda, mis ta tahtis. Kui talt küsida: "Mis sa arvad, kuidas see mulle mõjub?", siis ta vastas 99% tõenäosusega, et ta pole selle peale mõelnud. Ja miks ta peakski, miks peaks ennast vaevama mõtlemisega, miks peaks kurnama enda keha mingi mõttetu saastaga, mida aju peaks pidevalt filtreerima. "Ei, tänan," oli tal kombeks öelda. Kõige veidram oli selle asja juures see, et inimesed olid harjunud nägema plikat, kes teiste heaolu nimel oli nõus loobuma nii mõnestki õnnekübemest, mis tal enda jaoks soolas oli hoitud, kuid see pilt, mis praegu neile silma jäi, oli midagi sootuks teistsugust. "Ma tõesti arvan, et ma olen teist ehk isegi parem," oli viimane asi, mis ta enne kadumist ütles.

Metafoorilised read eluteele

Tegelikult ei ole vahet, kus kõndida. Isegi täiesti puutumatu lumise platsi peale tekkivad kord jäljed. On üks tugevam, sügavam ja sirgem rada, mida mööda kõndida, kuid sellega ristuvad teised jäljed - ühed tuhmimad, teised silmale paremini nähtavad. Jah, seal kõndides võib mõista, et see just kui sümboliseeriks eluteed ennast, mis ka mõjutatud teistest radadest...

Möödas kohe 20

Just täpselt nii palju või vähe ongi möödas. Kõige parem on see, et enamus ei tea ja ei saagi teada ja ei peagi teadma. Pole vaja võltse kallistusi ning naeratusi selle õuduse puhuks, eriti, kui see on vaid peale sunnitud viisakusest tingitud. Ma pole kunagi talunud asju, mida tehakse vaid viisakusest või ühiskondlikust nõudest. Parem teha midagi teisiti, ehk isegi natuke valesti, peaasi, et ise rahul ollakse. Mina olen nii rahul, mulle meeldib nii rohkem, et teavad need, kes mäletavad ja keda huvitab. Kuid põgenen ma siiani selle päeva eest, ära kõigi silme alt, sest ma ei suuda veel rõõmu tunda või kui suudangi, siis miskipärast tunneksin end selle rõõmu pärast süüdi. Huvitav, kas ma peaks kontaktne olema või eemaldama kõik võimalused kontakti loomiseks. Polegi kindel, eks näis, nagu ikka.

Sürreaalne elu. See ei ole piip.

Kunstiteosel "See ei ole piip", on kujutatud piipu neutraalsel taustal ning alla on lisatud tekst "See ei ole piip". Mida on selle all mõeldud? Lähtudes tuntud filosoofide arvamusest, on tegu vaid piibu ideega, seega väide, et see pole piip, on küllaltki korrektne. See on vaid kujutis, hingestamata jooned materjalil.

Ka sürrealistlik elu on kui idee päriselust. See pole elu tegelik "mina", vaid idee sellest elust, võrreldav paberile kantud kujutisega piibust. Sürreaalne elu oleks siis just kui elu mitte täisväärtuslik vorm, mitte eksisteerimine sellel tasemel, kus kõik on liiga reaalne. Elamine kujutelmas.

Samas on ka öeldud, et idee on igavene ning ese selle idee taga on hääbuv. Seega võin väita, et sürrealistlik elu on jääv nähtus ning elu pärisvorm kui selline vaid hääbuv helk. Kuidas saab siis kindel olla, kumb neist on teise peegeldus?

Kas pilt piibust oli halvem või vähem olemas olev kui tegelik piip? See joonisatud piip hakkab paberil elama hetkel, mil ta sinna kantud on ja saab seega uue hinge, sellise, mis on omane ainult talle ja mitte tema tegelikule algele. Pilt piibust on pandud elama, see on ise algeks millelegi muule ning on ehk samatähtis või tähtsamgi materiaalsest piibust.

Peegeldus. Mõlemad ideed on pärit vastas osapooltelt. Idee - Idee. Kumb neist on siis tugevam/reaalsem, kas joonistatud piibu idee või piibu idee? Kas siis sürreaalne elu või "päris" elu?

Usun, et nii nagu mina, nii peavad ka mingi osa inimesi hea elu aluseks õnne, vabadust ning piirangute puudumist. André Breton: "... see on puhas automatism, mis sõnaliselt, kirjalikult või mõnel muul viisil väljendab mõtte tõelisi käike, ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata eetilisi, religioosseid, esteetilisi või muid selletaolisi kaalutlusi.", sürrealismi tõlgendus. See läheb väga hästi kokku kujutlemaga heast elust, seega võin väita, et sürreaalne elu on hea elu kõrgeim tase.

Niisiis on sürreaalne elu kõige parem elu vorm. Sürreaalse elu idee on jääv ning inimesi ei ümbritseks piirangud, normid ning valitseks totaalne automatism, ... mõeldud.. tehtud.

Sürreaalne elu. See ei ole piip - võrdluseks võiksin eelneva kirjutatu põhjal öelda - Elu parim vorm. See on vaid idee, mitte tõelisus; ning idee kui selline ületab enda võimsuselt tõelisuse. Seega - Sürrealistlik elu. See on idee. See on jääv.

(2009)

Kartus ehk vaimne surm.

Uuesti ja uuesti ja uuesti räägin seda kellelegi otsast peale, lootes, et lõpuks on keegi, kes suudab ja tahab sellest aru saada. Ma tahan vahelduseks enam mitte midagi öelda, olla vait, kuulata...

Me kõik kardame tulevikku, üksindust, surma - kes rohkem, kes vähem. Pidev hirm hoiab tagasi, ei lase võtta riske, takistab meie vaimset elu. Kartus tuleb juba varasemast ajast, varasemast elust, varasematest kogemustest. Kui kunagi kõike juba paaniliselt kardetakse, siis lootus paranemisele on väike. Hirmu saab kontrolli all hoida, kuid ravida seda siiski ei saa, vähemalt miski, mis on meiega surmani.

Minu kogemustel avaldub hirm kahel moel, koos eranditega. Ühed meist võivad hoiduda kõigest, mis haiget teeb, mis sisaldab riske, mis tähendaks, et tuleks ületada takistusi. Teised meist on muutunud riskinarkomaanideks - me kardame nii väga, et üritame enda tegudega ennast olematuks, tähtsusetuks ja tundetuks muuta. See ei juhtu iial. Me võtame riske, mida ei võtaks ka julgemad, aga seda on vaja, et tõestada endale ja ainult endale, et me ei karda, kuigi väriseme, nuuksume ja kõhkleme igas enda otsuses. Teised ei näe seda, sest pilt, mida neile projekteerime, on jõuline, enesekindel ning kergelt eneseimetlusliku egoismi varjundiga.

See on vaimne surm. Inimesed ei muutu, mina ei muutu. Inimesed muutuvad vaid siis, kui algne projekteeritav pale on teeseldud. Muidugi on - alati on. Kes on vähegi arukas, ei ava end kohe, ta mängib, ta manipuleerib.

Ma ei jõua enam teeselda, et ma olen normaalne, et ma olen korras. Ma ei taha ega jõua enam kõike otsast peale rääkida. Ma kardan, et enam ei ole, mida muuta, enam ei ole isegi jõudu, et võtta neid riske, mis panid teisi uskuma, et olen tugev, et luua endast pilt, mis peaks vastu. Enam ei ole seda mänguruumi, ei ole võõraid ohvreid. Ma olen iseenda vaimne surm, pole enam midagi, mida teeselda, sest ma ei räägi enam.

(28. jaanuar 2010)

Teadmisega vabaks.

Ja lõppude lõpuks loeb ainult see, mida ise arvan ja tunnen ning tean. Teadmine pole alati hea, sest sellega kaasneb vastutus ning reaktsioon. Kas jagada või mitte, kas matta maha või mitte. Samas, kui ma juba tean, siis järelikult ma pidin teadma, miski juhtis mind selle suunas. Ent reaktsioon teadmistele on küllaltki laiali valguv. Kui tead, siis vastutad. Kui vastutad, siis mõtled. Kui mõtled, oled kurnatud. Kui oled kurnatud, magad. Kui magad, oled vaba.

Unenäolik õnnistus..

Rõõm, mis ei hooli sellest, kui keegi seda õõnestada üritab. Vaba olemine õnnes, kuigi sellele näpuga näidatakse. Puhas, ilma piiranguteta. Lihtsalt õnnelik olemine. Peab eemale hoidma reaalsusest, mida muidugi ei soodusta suure tassi kohvi alla kallamine. Loogiline mõtlemine rikuks kõik. Väga ammu pole unemaailm pakkunud sellist vaatemängu ja otse platsilt, mitte lihtsalt pealtvaatajate ridadest, lõpetades sõrmkübara ja paraboolse naeratusega.

Värelev närv

Värin, kõhedus, väikesed jooksvad täpikesed üle keha. Pitsitus, ärevus, See tunne. Mitte miski, mis oleks sõnadega seletatav, mitte miski, mida tahaks sõnadega seletada, miski, mis ei taha seletamist, vaid teadmist. Kuigi see on nii teadmatu, nii kättesaamatu, nii olematu- samas kõiksus, igal pool olev ja vahel omatav. See on vastandlik, see on teadmine mitteteadmisest, olemine mitteolemises, tajumine mittetunnetuslikult. Kui tead, aga ei tea mida, kui tead millal, aga mitte kus. Kui vaid päikesekiired ja M-E naeratuse näole toovad. Kollane pole odav, see on soe.

Kui õige on vale.

Pole oluline, mis mõtted peas liiguvad, pole olulised, kas on need head või halvad, pole olulised kellele need suunatud on, pole oluline, kas need välja öeldakse. Oluline on ainult see, kuidas need sõnad tegudes kajastuvad.. käitumine.. ütleb rohkem kui tuhat sõna. Vahet ei ole, kui üritad südamest, vahet ei ole, kui arvad, et on tore, vahet ei ole, sest õige on vale.

Kui piisavast enam ei piisa.

Tuled. Oled. Vallutad. Võtad. Lammutad. Purustad. Kaod. Kõik, mis on, oli, tuleb, on kaduv. Miski pole püsiv, miski pole jääv. Ei ole olemas paratamatust ja kui on, siis tähendab see seda, et miski pole jääv. Kõik on kaduv, kõike on võimalik unustad, mis ei tähenda seda, et see juhtuma peaks. Lõppkokkuvõttes olen ma üksi, mul on oma maailm, vahel selline päris roosa, et kergem edasi minna oleks. Ja nagu kord kellegi poolt öeldud sai "täna kergemast piisab". Kergem ei ole parem, kergem on kergem. Nii kahju, tõesti kahju, et nii jubedalt tihti minnakse lihtsama vastupanu teed, sest see on turvalisem ja seda osatakse rohkem ette näha, millised on sealsed valikud ja otsused ja milline on tulem. Suurema riskiga kaasneb suurem vastutus, suurem julgus, suurem Elu. Kunagi piisas lihtsatest riskidest, et õnnelik olla. Nüüd ei too isegi suured riskid mu silmile sära.

Jäljed...

On kahte liiki inimesi meie mälus. Need, kes jätavad sinna jälje ja need, kes ei jäta. Oma jälje maha jätmine on vast iga inimese sisemine soov: jääda meelde, olla unustamatu, olla vajatud, olla tähtis. Kuid jäljed on on erinevad, mõned sügavamad, mõned vähem meeldejäävad. Sügavamad mõjutavad meid kõige rohkem, osaliselt nende alusel teeme oma valikuid ja võtame vastu otsuseid. Sügavamad jäljed hakkavad paratamatult suunama meie olemust. Neist hakatakse kõige rohkem puudust tundma, olid nad siis head või halvad. Mida suursugusem oli sügav jälg, seda jalustrabavam peab olema järgmine jälg, mis soovib leida oma koha unustamatutes mälestustes. Mälu, kuhu vanasti oli kerge oma jälge jätta, on nüüdseks raskemini ligipääsetav. Latt kõigile mälestustele on tõusnud, enam ei ole lihtsus piisav. Enam ei lepita vähemaga.

Tint

Me oleme keskel. Meie ümber on head ja halba, kui me magame, siis nad võitlevad. Tavaliselt jäävad peale head ja kurjad ei pääse meile ligi, kuid kui süütunne hakkab liialt seest sööma, siis hõlbustab see kurjale teed. Unemaal ei ole sama aeg, mis inimestemaal. Unemaal võib üks päev olla tuhat meie päeva ja vastupidi. Kurjad on väga osavad, nad panevad meid endeid meie eneste vastu võistlema. Meie mõistus meie südametunnistuse vastu ja lõpuks võivad mõlemad vigaseks muutuda. Kui palju kordi peab inimest tema enda käest päästma, et ta aru saaks, et see, milleks ta saada tahtis, on veel võimalik. Kõik on võimalik.

Müsteerium

Üleüldine vaikus võtab maad, kaovad tunded ja piirid, kaovad arusaamised. Ei ole õiget, ei ole valet, ei ole kaotajaid ega võitjaid. On lihtsalt üks mäng, kus me teadsime mis riske me võtame ja mis õppetunde me enda teele paiskame. Me teadsime kaua me elame, kellest me hoolime ja keda me enda elust välja tõrjume. Me leppisime enne enda sündi kõikide hingede kokku, mis rolli nad meie elus mängivad. Kuid me unustasime selle kõik, kui me sündisime, sest need olid mängu reeglid. Aga mõelda vaid, kui suudaks seda kõike meenutada, kõike, mis algselt pidi mitte meenutatav olema. Nagu ma kogu aeg räägin, minu elu on selline, sest ma kujutan seda endale kõike ette... mitte päris täpne, elu on selline, sest ma ise tahtsin , et ta selline oleks.

Mina...Tema sõnul

Olen inimene, kes teab päris kindalt, mis ta tahab. Inimene, kes leiab midagi ja tahab seda kohe endale ja tegutsen selle nimel. Ma kasutan sellesk ära kõik, mis ma oskan: enda ilu ja iseloomu, ma kasutan ära seda, et teised tahavad nagunii minu kohta rohkem teada, kui mina nende kohta. Ma olen hooliv, kuigi ma salgan seda teiste silme ees maha. Ma pigem ütleksin inimesele, kes mulle natuke lähemale jõudnud on, et mida ta ka ei teeks, see ei muudaks midagi minu jaoks. Ma kuulan, kuid ei räägi. Ma lasen end usaldad, kuid ei plaani seda kunagi ära kasutada, kuigi ma lihtsalt jätan endale selle võimaluse. Ma mõtlen tihti, kuid käitun käigupealt. Ma toon endas esile parima vastavalt selle jaoks, kellega ma parajalt suhtlen. Ma olen mitmekülgne ja muutun tihti. Ma olen külm, samas kuum ja väidan, et mind ei huvita miski, kuigi ma tahaks kõike kuulda. Ma olen julge ning julgen riskida, ma olen täpselt selline, nagu iga inimene tahaks olla, kuid ma pole mitte midagi sellist, sest ma olen omamoodi!