Läbinisti pask .. ?! ehk "Maske ei saa kanda igavesti" - Seneca

Jah, see ongi kõige naljakam, iroonilisem selle juures, Sa usaldad, sa tõesti arvad, et miski siin ilmas võib olla tõsi. Et miski, mis öeldakse võib olla Tõsi. Aga noh, uskuge või mitte, mingil hetkel satutakse kokku inimestega, kes alati räägivad sulle hoopis teise versiooni sellest elust, mida sina elasid. Kui kaugele on inimesed valmis minema selle nimel, et hoida enda alla sundimatut ego, valetada ... sa nõrk inimloomus kui haige olend, mida sa küll enda eluga teed.

Tsiteerides mõnd: "Ja ma vihkan seda, et ei tea enam milline ma olen, sest ma elan mitut elu korraga, millest üks on täiesti puutumatu ja perfektne, selline nagu võiks ideaalis iga inimese elu olla. Millest järgmine on kildudeks purunenud ja läbinisti pask, et mõni saaks tunda, et ta elu pole kõige viletsam, millest kolmas on täiesti tavaline igapäevane - hommik, söök, kool, kodu, söök, välja, koju, eine, uni -, millest neljas on see osake minust, mis tõesti hoolib ja armastab, ent on kõige väiksem teistest, sest see ei too mingit kasu kellelegi." ".. võib-olla läheks mulle isegi korda, mida ma inimestega teen .. ehk läheks mulle enda fucking elu korda ...".

Aga palun.