"Jah, see on õige sõna selle kõige kohta."
"Müstiline paigalseis ja oma vigade kordamise mitte nägemine. Kuidas siis ei saa mõista, et ühte kõverat naela ei ole mõtet sada korda seina taguda."
"Ei, seda ei saa enam sirgeks, isegi suurema tahtmise juures."
"Jah, mul on ka kahju. Kahju, et nii on, aga see on meie olevik, peab leppima, peab edasi liikuma."
"Miks ikka ja jälle loodetakse soppa muuta kullaks?"
"Mul on ka kahju sellest, et see, mida kunagi sai nimetada pereks enam ei eksisteeri, ei hakka eksisteerima, mitte enam sellel kujul."
"Aga ometi, raske on lahti lasta, mitte enam mul, sest aitab, aga temal, ta ikka üritab ja nii haigelt salakavalalt ja omakaspüüdlikult, jah, ma usun, et ta ei tea isegi seda."
"Ja kui teakski, siis ei tunnistaks ta seda endale, mis teeb enam vähem sama välja."
"Samas, ma mõistan, kuidas saakski lahti lasta millestki, mis on ülim siht, kuidas saab loobuda?"
"See poleks loobumine, vaid ühe lahingu selja taha jätmine. Kaua sa ikka ühte lahingut pead.. peab ju ometi ka teisi pidama."
"Aga kui just sellest ühest sõltub sõja tulemus, võitja pool ja kaotaja?"
"Miks peab alati olema võitja ja kaotaja? Ma ei usu sellesse ja isegi kui usuksin, siis ei tunnista ma seda ja see on juba piisav."
"Mis see siis oleks?"
"See oleks midagi paremat, minna laskmine, vabadus kui selline, puhkus."
"See oleks midagi paremat, minna laskmine, vabadus kui selline, puhkus."
"Jah, mulle on alati meeldinud puhkamas käia, eriti kui ma D-vitamiini saan."
"See selleks, lihtsalt.. või siis keeruliselt, ma otsustasin enda roostes naelad maha matta."
"Kohe täitsa maha, sügavale, kas neid igatsema ei hakata?"
"Igatsus, mis see üldse on? Miks ma peaks igatsema midagi, mis on alati minuga, lihtsalt mitte materiaalsel kujul, see, et ma need maha matan tähendab seda, et ma ei lase teistel üritada neid uuesti seina taguda."
"Miks sinu naelad teiste käes on?"
"Mõned naelad on koos teistega esmakordselt seina taotud ja välja tõmmatud, seega, kui mina selle osa maha matan, mis minu käes on, siis on teistel ka lihtsam."
"Mõned naelad on koos teistega esmakordselt seina taotud ja välja tõmmatud, seega, kui mina selle osa maha matan, mis minu käes on, siis on teistel ka lihtsam."
"Arvad sa tõesti, et see nende üritustes midagi muudab?"
"Ausalt...ei, aga vähemalt ise olen roostest vaba, sest uusi naelu tuleb konteineritega."
"Ausalt...ei, aga vähemalt ise olen roostest vaba, sest uusi naelu tuleb konteineritega."
No comments:
Post a Comment