Elada kevades...

Enam ei ole kevadvärskust, kus puud oma helerohelisi lehekesi demonstreerisid. Enam ei ole seda sulnist  lõhna õhus, mis pani elu järele janunema. Enam ei ole seda esimest värskust, mis paraku kaob alati. Tuleb pikk suvi ja pärast seda mädanenud lehtedega sügis, millele järgneb läbilõikav külm, mis teeb meid tuimaks. Jube on see, kui juba enne suve suudetakse läbi elada see mädane sügis ja kalk talv oma südames. Ja siis, kui juba teada, mis tuleb, kas tahta seda uuesti näha? Uuesti kogeda kogetut? Tajuda tajutut? Tunda tuntut?
         Alati tuleb uus kevad...

Deemonid ja tankrid

Sündmuste haripunkt ja ta närvid vedasid alt. Ta kukkus rammestunult põrandale, silmad vidulik, suust tilkumas ila. Aitab, ta mõtles. Teeseldud kaunidus, kus suu paotamine on sama kasulik kui vee all ilma hapnikumaskita hingata üritamine. Ah, et sellised pisiasjad võivad selle roosa maailma täitsa siiru-viiruliselt sassi ajada ja siis ise vaikselt veel selle üle irvitada. Kui julm ja kole, ta mõtles. Kurbusega pidi ta meenutama oma vanaonu tarku sõnu, et üksi heategu ei jää karistamata, mida ta ikka veel ei uskunud, aga vahel kartis seda tõsi olevat.
         Ta pühkis oma suu varrukasse ning paigutas end rätsepistesse keset tuba ning vaatas ainiti väikest tolmukübet laes. Eile öösel söötis ta oma lemmik-deemoneid omaenda lihaga, et nad suuremaks kasvada saaksid, hoolimata sellest, et tema kätele-jalgadele jäävad igavesed armid. Eile öösel päästis ta inimesed merest suure tankri eest, mille ees ta ise kabuhirmu tundis. Kuid kaua suudab üks pisike lihalik olend sööta oma kehaga deemoneid ja päästa teisi, enne kui ta uuesti põrandale kukub?
         Pigem olla karistatud ja teha head, kui olla halb ja saada ülistatud (juhul kui vanaonu üldse tõsiselt võtta), ta mõtles.