Hääbuv jätk...

Vana koltun'd pildiraam
Surnud rotid, ämblik
Põlen'd, tuhastunud kraam
Tumeroheline samblik

Killud luitun'd klaasist
Väike valguskiire niit
Kuivan'd lilled vaasist
Poolsöestun'd mustjas kriit

Roostes roobil tahmajälg
Ümber roosa õienärts
Tilkuv vesi, piisk- plärts ja plärts
On see elu surmanälg
(On see surma elunälg)

Far away from all...

I want to be elsewhere, in some place where I don't have to be nice or give happy emotions all the time, somewhere I could just be in my thoughts and not think what others say....want to be dead sometimes...

Dar fimeni...

Miilo istus toas, kus polnud midagi peale kirsipunaste kardinate ja vana nöörijupi. Ta tundis tõelist tülpimust iseendast. Mitte iial ei saa ta rahu iseendast, mitte iial ei saa ta rahu enda mõtetest, rääkimata siis emotsioonidest. Tuppa sisenes Nana, seljas veripunane korsett ja jalas põlvini ulatuvad mustad eestnööritavad saapad. Ta vaatas poisile otsa ning päris tolle veidra näo kohta, Miilo oli vait, ei sõnagi. Nana jalutas rahulikult nöörijupi juurde ja sidus enda käed kinni, samal ajal kardinate vahelt välja tühja platsi vahtimas, kus oli vaid üks vana mädanev kiigeroju. Järsku päris poiss, mida tüdruk teeb, kuid siis oli Nana vait, ta liugles vaikselt poisi juurde ja sosistas talle kõrva...Diskrineia obitum.