Dar fimeni...

Miilo istus toas, kus polnud midagi peale kirsipunaste kardinate ja vana nöörijupi. Ta tundis tõelist tülpimust iseendast. Mitte iial ei saa ta rahu iseendast, mitte iial ei saa ta rahu enda mõtetest, rääkimata siis emotsioonidest. Tuppa sisenes Nana, seljas veripunane korsett ja jalas põlvini ulatuvad mustad eestnööritavad saapad. Ta vaatas poisile otsa ning päris tolle veidra näo kohta, Miilo oli vait, ei sõnagi. Nana jalutas rahulikult nöörijupi juurde ja sidus enda käed kinni, samal ajal kardinate vahelt välja tühja platsi vahtimas, kus oli vaid üks vana mädanev kiigeroju. Järsku päris poiss, mida tüdruk teeb, kuid siis oli Nana vait, ta liugles vaikselt poisi juurde ja sosistas talle kõrva...Diskrineia obitum.