Enam ei ole kevadvärskust, kus puud oma helerohelisi lehekesi demonstreerisid. Enam ei ole seda sulnist lõhna õhus, mis pani elu järele janunema. Enam ei ole seda esimest värskust, mis paraku kaob alati. Tuleb pikk suvi ja pärast seda mädanenud lehtedega sügis, millele järgneb läbilõikav külm, mis teeb meid tuimaks. Jube on see, kui juba enne suve suudetakse läbi elada see mädane sügis ja kalk talv oma südames. Ja siis, kui juba teada, mis tuleb, kas tahta seda uuesti näha? Uuesti kogeda kogetut? Tajuda tajutut? Tunda tuntut?
Alati tuleb uus kevad...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment