Sündmuste väike pind

Eriti meeldis Cathyle sinna öösel minna, siis kui kõik normaalsed inimesed magasid. Ta ronis täitsa tippu, istus ja kõlgutas oma jalgu edasi tagasi. Sealt oli kõige parem vaade kuule, sest seda ei varjanud enam puu ladvad ega sellistele ilmadele kohane udu. Võib-olla oli seal tõesti liiga riskantne istuda, sest pind polnud just suur, kuid ta ei hoolinud sellest, tasakaal oli paigas. Cathy sai seal kirjutada ja mõelda, ilma, et miski teda segaks. Inimesed on teda eluaeg häirinud, pelgalt nende eksisteerimine ajab südame pahaks, aga seal olles unustas ta selle, et on ka ise inimene, seal oli ta üks taevalaotusega. Tal oli siiralt kahju sellest, et ta ei saa klaverit tasku pista ja sinna kaasa võtta, talle meeldis mängida ja ta oli selles kuradi osav. Cathy pani mängides lugudesse oma hinge, oma emotsioonid, oma teiste eest peidetud valguse...sära. Alles eile oli ta teada saanud, et "Nana" tähendab sumeri keeles kuu jumalat, see oli tema jaoks väga paeluv, sest üheks tema lemmiknimeks on alati olnud Nana ja kuu on teda alati oma kahvatuvalge kumaga lummanud. Ja siis ta mõistis, kõigel siin maailmas on seos, kõik juhtub põhjusega, kõik viib kuhugi, millelegi lähemale. Kõige värdjamal moel pakkus just see meelerahu, mida ta oli nii väga otsinud, nii palju taga ajanud. Kaua seal istuda ei saa, sest keha jääb krampi, seega ronis Cathy taas alla ja tatsas mööda sopast asfalti udukogusse.