Totaalne normaalsus on ei.

Ohoh, milline orgia siin toimub -et siis vahetatakse ruume ja partnereid ja et üks on gei...nagu homo homo - ja kõik söövad pitsat ning alati on keegi, kes arvutimänge mängib või lamab kipsiga vannis. Mingi tüüp üritab ukse taga relva müüa ja hiljem pakub relva asemel naistele käepäraseks muudetud paprika-relva, mis on väga salakaval. Muidugi, see omakorda meelitab õige peene proua kööki, et tehtaks kõikse paremaid roogi. Ning vahel on tore, kui tuuakse kollane tugitool, mis sest, et see määrdunud on. Vanaemad on üliimelikud ikka, naabrinaisi nad sisse ei lase, hoiavad madratsit ukse ees ja mingi hetk kaovad nende juurde raudselt sibulaid koorima. Ja siis minnakse välja jalutama, koeraga ja ühega veel. See üks suitsetas marlboro mentholi suitsu. Suur hall sild üle mingisuguse jõe, sellest mööda hiilimine ning keskele tagasi jõudmine ning avastus, et see, kellele just helistatud sai, istub ja suitsetab. "Anna nüüd mulle ka üks suits, kohe!", mis siis, et see inimene ei suitseta, vähemalt enam mitte. Ta ei pannud seda suitsu põlema, vaid üritas all hoida naeru, sest temaga kaasasolev isik sai istuva isiku käest kerge mõnituse ja alanduse osaliseks, sest ta oli end selle inimese jaoks ammendanud ja ajas liiga imalat ja igavat teksti... või oli asi selles, et see istuv isik, kes nüüdseks seisis, oligi selline, kes pidevalt inimestega mängis. Igal juhul sai ta mõned head käehoobid sellelt, kes ennist naeris ning siis vajus seesama tolle käte vahele. "Ma ei taha kunagi lahti lasta, sest siis sa kaod ära, varem või hiljem!" Pärast aga sirvis raamatut, mille kaaned olid kollased ning musta kirjaga ning mis olevat aidanud seisval isikul jõuda parema tundeni kui armastus ehk siis g-punktini.