Igavene leping mänguga

Kõikide jaoks kehtivad ühed mängureeglid. Mängus osalejad on kõik inimesed. Mõned on kuningad, mõned on odad, mõned on lihtsalt etturid. Kui sa oled eluaeg ettur olnud, siis sind ei häiri kui oda või kuningas sulle pähe istub või su mängust minema lööb. Aga kui sa kord oled olnud kuningas, siis võib tohutut frustratsiooni tekitada mõte, et ettur võib sulle koha kätte näidata või et oda tõmbad su ühe jutiga maha. Tekib küsimus, millal langes kuninga staatus ja millal kerkis esile keskpärasus?Kuidas võis üks väike ettur arvata, et tema saab su mängust välja lüüa? Aga ometi, see on selle mängu võlu, mu Kallid, siin ei ole reegleid, siin ei ole piire, on ainult osavad ja mitteosavad, kusjuures osavaid on tunduvalt vähem, nii nagu igas mängus. Nii nagu teisteski mängudes, leidub siingi erandeid, on ettureid oma hiilgemomentidega ja kuningaid oma langusperioodidega. Seetõttu on vahel raske aru saada, kes mis tasandil on, kuid paljud nimetaksid seda ekstra vürtsiks, mis lisab vaid pinget niigi kontrollimatult kontrollitavasse. Ja ehk vahel see kontrollimatus kontrollitavas ongi see, mis just kui paneks seda kõike vihkama, põlastama, sellest lahti ütlema, kuid ei, üks kord mängija, alati mängija, mu Kallid.