"Ma ei tea miks ja ma ei tea millal, aga ma tean kuidas. Kas see on piisav? Ma lihtsalt sooviksin, et ma teaksin, kuidas teha olukorda sobivamaks, ilma melodraamat juurde tekitamata. Ma olen väsinud sellest päevast, et mitte öelda ..." - 17. november 2009, kell 00:10, Eimi Thanatos.
Sel hetkel ei saanud ma isegi aru, mis selle all silmas pidasin, mida ma siis õieti teadsin ja mille kohta ja miks ma üldse arvasin midagi teadvat, aga nüüd ma tean, see rahu, seda ma pidasin silmas, seda tunnet, mis on nüüdseks minu sees ja paneb mind nautima igat sekundit oma väikeses armsas hipilikus toas, kus laua peal valitseb totaalne segadus ning kus vaipa katavad kassi karvad, tühjad veepudelid ja sokid. Kus keset lauda vedeleb veel pooleli olev hariliku pliiatsiga tehtud A3 suurune pilt ning tühi šokolaadi pakend ja veel üks, kus on järel mõned tükid tumedat šokolaadi vaarika tükkidega. Toole katavad kuhjatud riided, kotid, sallid ja muu, mis võimaliku aja nappuse tõttu peavad kiiresti kättesaadavad olema. Voodi on ära tegemata, sest siis saab vahepeal kas kirjutamisest, joonistamisest või lugemisest puhata, visata selili ja sulgeda silmad ja nautida siis mis iganes meloodiat. Padjale toetuvad kaks raamatut, üks neist entsüklopeedia vormis, teine luule raamat. Kuskil laual on kahele purgikaanele kinnitatud rohelised parafiinist põlevad pulgad, mis ootavad süütamist, aga seda alles mõne tunni pärast. Mind isegi enam ei huvita, kes mida arvab, et mina teinud olen või öelnud olen. Mulle tõesti ei lähe korda, kas minu kohta on valetatud või mitte, sest, kõige imelikumal kombel olen ma reaalselt õnnelik. Ma naudin seda, et ma elan, reaalselt, mina, mina, saad sa aru mina naudin Elu! Mulle meeldib olla kodus, mulle meeldib üksi, ma ei karda pimedust, ma ei pea öösiti enam kõrvu kinni katma, ma ei karda enam ja ma olen õnnelik. Ilus, ilus, ilus on Maa, mida armastan! Mul on nii kahju inimestest, kes leiavad, et nad peavad endale iga päev maalima pähe maski, et siin "karmis" maailmas ellu jääda, et nad arvavad, et ainult tugeva egoismiga saab läbi lüüa, et see on ainuke ja õige valik. Mul on kahju, kui inimesed piiravad ennast ja ei lase endil tunda õnne kõige pisematest asjadest ja tunnevad vajadust kõike süstematiseerida ja lahti mõtestada. Hiljuti vaatasin filmi, kus öeldi, et inimene ei leia enda kohta enne, kui ta ennast lihtsalt vabaks ei lase, kui ta ei lähe natuke hulluks, sest siis ta leiab tõelise enda, vabastatud enda ja vot see on alles kõva vundament. Inimesel peab olema hetki, kus ta lihtsalt kuulab enda südant, tormab uisa-päisa ei-tea-kuhu ei-tea-milleks ja vaatab mis saab. Nii nõme kui kõik on ette teada ja ära planeeritud, nagunii ei lähe kõik nii nagu plaanis, seega milleks üldse panna paika kindel graafik, mina tean täpselt, mida ma tahan elus ära teha, aga ma ei tea millal ma neid teen ja ma ei tea miks ma üldse arvan, et ma neid tegema pean, aga ma tean kuidas ma seda teen. Teen seda kõike olles õnnelik ja vaba piirangutest ja reeglitest ja nautides iga sekundit, mil ma saan luua oma maailma ja kujundada seda ise, nii nagu mulle meeldib. Kes on teised minu maailmas? Nad on teisejärgulised, sest mina olen Oma maailma printsess !!! Mu Kallid, mu maailma Rockib täiega!!! ... ja noh, siia kuulub üks väike karvapall ja kuuejalgne olend ka :D
No comments:
Post a Comment