Kui pilt on teine..

Üleüldiselt ei olnudki tal kombeks enam mõelda, lõpuks ometi tegi ta seda, mis ta tahtis. Kui talt küsida: "Mis sa arvad, kuidas see mulle mõjub?", siis ta vastas 99% tõenäosusega, et ta pole selle peale mõelnud. Ja miks ta peakski, miks peaks ennast vaevama mõtlemisega, miks peaks kurnama enda keha mingi mõttetu saastaga, mida aju peaks pidevalt filtreerima. "Ei, tänan," oli tal kombeks öelda. Kõige veidram oli selle asja juures see, et inimesed olid harjunud nägema plikat, kes teiste heaolu nimel oli nõus loobuma nii mõnestki õnnekübemest, mis tal enda jaoks soolas oli hoitud, kuid see pilt, mis praegu neile silma jäi, oli midagi sootuks teistsugust. "Ma tõesti arvan, et ma olen teist ehk isegi parem," oli viimane asi, mis ta enne kadumist ütles.