Me kõik kardame tulevikku, üksindust, surma - kes rohkem, kes vähem. Pidev hirm hoiab tagasi, ei lase võtta riske, takistab meie vaimset elu. Kartus tuleb juba varasemast ajast, varasemast elust, varasematest kogemustest. Kui kunagi kõike juba paaniliselt kardetakse, siis lootus paranemisele on väike. Hirmu saab kontrolli all hoida, kuid ravida seda siiski ei saa, vähemalt miski, mis on meiega surmani.
Minu kogemustel avaldub hirm kahel moel, koos eranditega. Ühed meist võivad hoiduda kõigest, mis haiget teeb, mis sisaldab riske, mis tähendaks, et tuleks ületada takistusi. Teised meist on muutunud riskinarkomaanideks - me kardame nii väga, et üritame enda tegudega ennast olematuks, tähtsusetuks ja tundetuks muuta. See ei juhtu iial. Me võtame riske, mida ei võtaks ka julgemad, aga seda on vaja, et tõestada endale ja ainult endale, et me ei karda, kuigi väriseme, nuuksume ja kõhkleme igas enda otsuses. Teised ei näe seda, sest pilt, mida neile projekteerime, on jõuline, enesekindel ning kergelt eneseimetlusliku egoismi varjundiga.
See on vaimne surm. Inimesed ei muutu, mina ei muutu. Inimesed muutuvad vaid siis, kui algne projekteeritav pale on teeseldud. Muidugi on - alati on. Kes on vähegi arukas, ei ava end kohe, ta mängib, ta manipuleerib.
Ma ei jõua enam teeselda, et ma olen normaalne, et ma olen korras. Ma ei taha ega jõua enam kõike otsast peale rääkida. Ma kardan, et enam ei ole, mida muuta, enam ei ole isegi jõudu, et võtta neid riske, mis panid teisi uskuma, et olen tugev, et luua endast pilt, mis peaks vastu. Enam ei ole seda mänguruumi, ei ole võõraid ohvreid. Ma olen iseenda vaimne surm, pole enam midagi, mida teeselda, sest ma ei räägi enam.
(28. jaanuar 2010)
No comments:
Post a Comment