Ka sürrealistlik elu on kui idee päriselust. See pole elu tegelik "mina", vaid idee sellest elust, võrreldav paberile kantud kujutisega piibust. Sürreaalne elu oleks siis just kui elu mitte täisväärtuslik vorm, mitte eksisteerimine sellel tasemel, kus kõik on liiga reaalne. Elamine kujutelmas.
Samas on ka öeldud, et idee on igavene ning ese selle idee taga on hääbuv. Seega võin väita, et sürrealistlik elu on jääv nähtus ning elu pärisvorm kui selline vaid hääbuv helk. Kuidas saab siis kindel olla, kumb neist on teise peegeldus?
Kas pilt piibust oli halvem või vähem olemas olev kui tegelik piip? See joonisatud piip hakkab paberil elama hetkel, mil ta sinna kantud on ja saab seega uue hinge, sellise, mis on omane ainult talle ja mitte tema tegelikule algele. Pilt piibust on pandud elama, see on ise algeks millelegi muule ning on ehk samatähtis või tähtsamgi materiaalsest piibust.
Peegeldus. Mõlemad ideed on pärit vastas osapooltelt. Idee - Idee. Kumb neist on siis tugevam/reaalsem, kas joonistatud piibu idee või piibu idee? Kas siis sürreaalne elu või "päris" elu?
Usun, et nii nagu mina, nii peavad ka mingi osa inimesi hea elu aluseks õnne, vabadust ning piirangute puudumist. André Breton: "... see on puhas automatism, mis sõnaliselt, kirjalikult või mõnel muul viisil väljendab mõtte tõelisi käike, ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata eetilisi, religioosseid, esteetilisi või muid selletaolisi kaalutlusi.", sürrealismi tõlgendus. See läheb väga hästi kokku kujutlemaga heast elust, seega võin väita, et sürreaalne elu on hea elu kõrgeim tase.
Niisiis on sürreaalne elu kõige parem elu vorm. Sürreaalse elu idee on jääv ning inimesi ei ümbritseks piirangud, normid ning valitseks totaalne automatism, ... mõeldud.. tehtud.
Sürreaalne elu. See ei ole piip - võrdluseks võiksin eelneva kirjutatu põhjal öelda - Elu parim vorm. See on vaid idee, mitte tõelisus; ning idee kui selline ületab enda võimsuselt tõelisuse. Seega - Sürrealistlik elu. See on idee. See on jääv.
(2009)
No comments:
Post a Comment