8 liitrit musta pilti

Perroonil rongi ootates lõhkus ta pea nii, et silme eest kiskus mustaks. Iga hingetõmme oli valus, sest tundus, et keegi just kui nugadega kopsudesse taob. Kahe maailma vahel soikumine kuni paistis õige linna rõve kuma, pärast mida tuli tal läbi sopase maa-aluse käigu roomata, mis lehkas kergelt alkoholi ja uriini järele. Jalutades mõningad kilomeetrid mööda soppa ja ära rikutud lund... oi kui vastik ja halb. Astudes sisse lemmiku korraldatud sigadusse, hakkas ta nühkima, kraapima, röökima. Vaja varusid täiendada eksole, joostes magasiini, arusaamata, mis ta seal teeb, ladudes suvalisi asju punasesse räpasesse plastikust korvi... Vaja kahte toosi tikku, ta mõtles, et on vaja. Egas midagi, need ka ostetud saavad, persse, tahaks koju, vaja tassida veel 8 liitrit ja kott täis vajalikku ning tundes kuidas pilt iga sammuga mustemaks kisub. Vahet ju pole, ta mõtles eksole. Läitis suitsu ja astus risti-rästi, puhudes suitsu tuimalt jahtunud õhku. Ja viis korrust mõnusat lihas pinget ning veel hullemini lõhkuvat pead. Ja lõpuks on lemmiku armastus ja õrnus ikka nii hea.