See oli, vaat et, üle nelja aasta tagasi. Jah, siis nad olid seal, tagumiselt küljelt mööda lagunenud seina üles roninud ja vaatasid suurt põldu päikeseloojangu ajal. Põld oli nii kollakas-oranz ja taevas roosakas lilla ja vana veski seinad olid muredad. Puud, põõsad paistsid tuule maheda meloodia järgi õõtsuvat. Vaid nemad kaks ning veski ees olev sissetammutud rada keset kõrget vilja. Sellel veskil ei olnud tiibu, tal polnud enam lennuvõimet, ta oli ehk hukule määratud. Kahju, sest nad lootsid kord sinna tagasi minna, sest see oli unikaalne, mitte lihtsalt eriline. Juba taamalt paistsid veski ümber paigutatud laternad. "Hei, näe, see on meie veski sääl!" Karge talv on küll, täna just eriti. Taastatud on see tiivutu kallike saanud, oh kui tore ja kahju samas. Veski poole hämaruses tatsudes võis nii mõnigi sammuke lõpetada üle viiekümne sentimeetrise pehme lumekihi all, kuid sellest polnud midagi. Isegi taevas olevad tähed oma paljususes valgustasid nende teed tagumise, enne veel lagunenud külje juurde. Kaunis oled, Vana Veski.
No comments:
Post a Comment