Kord, kui jalad puudutasid maad.

Nendes helesinistes silmades oli jumal, tema õige pale, siiras vale. Iga hingetõmme möödus mõtiskledes tegelikkuse lummavast kirest. Eile veel tundus kõik nii õige või ka mitte. Täna siiski me hingame taas, mõtleme, et mis oleks... mis oleks siis, kui ta tõesti oleks ja kaitseks ja ootaks oma kadunud last enda juurde. Justkui küündides ja siis mattudes taas kihi eitava alla. Eales varem ei piinand ja nüüd piinab, pureb seest, sööb ära ehk hinge. Pole üks ega teine, on see, mis usud. Aga mis sa usud..? Või kas usud? Eile veel me ei uskunud, enne kui eilsest sai täna, me kahtlesime. Täna me enam ei tea midagi. Avatud sai hing, räägitud puhtaks kõik, mis oli sees, kõik, mis tahaks ehk eksiteerida ja saada reaalse kuju siin ilmas. Oldi aus, päris aus kohe. Ohhh . . . Tahaks olla, tahaks olla miski ja mitte midagi, ei rohkem ega vähem.