Viimane Eesti vihm

Mummud kõnnivad igal pool ringi ja vihma hakkas sadama. Ootasin siis hetke suure maja halli katuse all kesklinnas ja mõtlesin, et ah, vihm on ju soe. Nii ma siis kõndisingi , astusin oma esimese sammu niiskusesse, esimesed piisad näkku ei tekitanud meeldivat tunnet, aga hilisemad just kui paitasid mu põski. Ma isegi ei tahtnud enam vihmavarju, isegi kui see oleks vikerkaare värvides või roosa. Lõpuks siis jõudsin oma viiekordse juurde, kuulsin kuidas katuselt tulev vesi tuli tuhinal mööda torusid alla, tehes lausa ilusat häält, edasi voolades mööda säbrulist asfalti, täitsa läbi maa, sinna kanalisatsiooni, aga ta tegi seda väga graatsiliselt, olles kui miniatuurne hipilinna koseke. Ma tundsin, et täna oli soe vihm, sest ma tilkusin tuhandetest piiskadest, mis mu pihta olid kukkunud. Hmm, kas mujal on sama soe vihm kui siin?