Kui piisavast enam ei piisa.

Tuled. Oled. Vallutad. Võtad. Lammutad. Purustad. Kaod. Kõik, mis on, oli, tuleb, on kaduv. Miski pole püsiv, miski pole jääv. Ei ole olemas paratamatust ja kui on, siis tähendab see seda, et miski pole jääv. Kõik on kaduv, kõike on võimalik unustad, mis ei tähenda seda, et see juhtuma peaks. Lõppkokkuvõttes olen ma üksi, mul on oma maailm, vahel selline päris roosa, et kergem edasi minna oleks. Ja nagu kord kellegi poolt öeldud sai "täna kergemast piisab". Kergem ei ole parem, kergem on kergem. Nii kahju, tõesti kahju, et nii jubedalt tihti minnakse lihtsama vastupanu teed, sest see on turvalisem ja seda osatakse rohkem ette näha, millised on sealsed valikud ja otsused ja milline on tulem. Suurema riskiga kaasneb suurem vastutus, suurem julgus, suurem Elu. Kunagi piisas lihtsatest riskidest, et õnnelik olla. Nüüd ei too isegi suured riskid mu silmile sära.