"Kallis ema
Ma tunnen ennast kui maailmast äralõigatud killuke, mis otsib endale sobivat kohta grandioosses mosaiigis. Mind ümbritseb vaid küünlavalgus ning viirukine elamispind, mis ei pruugi olla küll kõrgklassile sobilik, kuid nagu sa alati ütlesid: "Mu poeg, inimene harjub kõigega". Jah, ema, selle ümbruse tõttu olen ma sunnitud nägema asju teises perspektiivis. Minu ainukesteks kaaslasteks ja lõbustajateks mu otsingutel on pudel parimat viskit ning Mozarti 27. klaverikontsert, viimane on nüüdseks mänginud järjestikku üle kahekümne korra.
Kui sa vaid saaksid olla mu kõrval, paitada mu pead ning soovida mulle õhtuti head ööd. Ma tunnen, kuidas mu entusiasm iga järgneva päevaga kahaneb. Ma ei mõista enam, kuidas olen ma saanud raisata oma elu sisutühjade eesmärkide elluviimisele. Ma olen sunnitud tunnistama, et ma kahetsen. Jah, ema, ma tean, mis sa ütleks.. :"Kunagi pole hilja". Just nende sõnade tõttu otsin ma veel seda kohta, kohta, mis määraks ära minu edasise käekäigu. Mulle meenub alatihti see jahil käik isaga, see oli mu esimene kord lasta maha elusolend. Mu sisikond tõmbab siiani krampi, kui sellele mõtlen.
Ema, kallis, kas sa arvad, et ma harjun lõpuks ka sõjaga? Kananahk katab mu ihu, kui näen ennast vaimusilmas tapmas järjekordset elusolendit. Hirm surma ees ei küündi kaugeltki sellise õõvastuseni, mis tungib mu lihasse, mõeldes tapmisele. Minu välise karmi ning enesekindla härra taga peitub nuuksuv poisike, kellel ei ole kontrolli ning isegi kui oleks, ei teaks ta, mis sellega peale hakata.
Ma saan loota vaid, et viie kuu pärast olen ma leidnud selle, mis annaks mulle tagasi mu entusiasmi ning kire, selle joovastuse, mida veel mõned aastad tagasi suutsid mulle pakkuda kõik need seiklused. Vastasel juhul ei näe ma enam mõtet, et otsida kohta mosaiigis.
Kallis ema, ära mõista mind hukka. Sina, kes sa mind kasvatanud oled ja näinud pealt kõiki mu tegemisi ning seiklusi, peaksid ehk kõige paremini teadma, jah, just nimelt teadma, mis toimub mu sees. Enam paremini ei suuda ma kirjeldada seda ängi ning kartust teadmatuse ees.
Ma ei ole olukorra peremees, ma justkui jookseksin pea ees tundmatusse, teadmata, mis saab edasi. Kõigele vaatamata, leian ma lohutust ning tuge sinu armastusest, mis saadab iga minu liigutust.
Armastusega
sinu kallis poeg
Heinrich"
Kirja lõpetanud, asetas ta sule oma endisele kohale tindipoti kõrval, millele keeras peale korgi ning pistis kirja oma pintsaku paremasse põuetaskusse.
No comments:
Post a Comment