Ei kodusele psühhopaatiale

Oleks see siis nii, et ma ei tea kust alustada. Ma ei oska enam ka lõpetada. Inimesed on nii erinevad. Keegi ei olegi öelnud, et on raske öelda "ei", aga kui pole põhjust, miks millestki keelduda või millelegi ära öelda, siis ei tundu see sõna vajalik. Kui ei ole ees sihti, kui ei ole ees pilti, mingit ideed, mis edasi viiks, siis ei ole ka põhjust midagi muuta. Vana tuntud rada - isegi kui see on must, räpane, kole, lausa psühhopaatiline - on vähemalt teada/tuntud. See rada on kodune kogu oma õuduses, see on kõige haigemal moel kalliks saanud, isegi kui seda vihata - armastuse-viha suhe nagu öeldakse. Kui keegi ütleb: "Ma ei suuda öelda EI", siis tähendab see, et pole põhjust öelda "ei". Aga kuidas saada endale põhjus, kuidas olla "suuteline" keelduma? Kuidas kasvatada iseloom, mis ei ühtiks enam senise maailmaga? Kuidas loobuda kodusest tundest, kui kardad jälle elult peksa saada? Kuidas leida tugevus, et alustada otsast peale? Tahaks öelda, et keegi meist ei ole üksi, kuid alati ei pea see paika. Väidetavalt ümbritsevad meid inimesed, kes tahavad aidata. Aga mis siis, kui see üleliigne abistamine viskab sõna otseses mõttes "kopa ette". Mõnikord on lihtsalt vaja üksi olla, mõelda läbi variandid, valida neist parim. Kuidas saab seda teha, kui sult pidevalt küsitakse: "Kas kõik on korras?"- "Muidugi ei ole, kurat te teate seda isegi!"; "On sul midagi vaja?"- "Mul ON suu peas, ma saan küsitud!" jne jne. Nii lihtne kui raske see ka on, kui ei ole lootust paremusele, ei ole enam midagi. Aga lootus on, sest meie veel oleme. Sina veel oled ja kord sa ütled "EI!".