Plastsuuskade disharmoonilisus

See tuttav nostalgiline tunne, kõndides mööda vana vaksalit. Lumi mängleb tänavat valgustavate laternate kumas ning kogu jalgealune on valge ja puutumatu, puhas. Elupuud on nüüdseks ammu ilma lehtedeta ja õõdsuvad tuule disharmoonilise mängu järgi. Seal kuskil on üks bussipeatus, millel pole katust. See pink on kollane, kuigi seda lumekihi alt näha pole. See on tühi - keegi ei oota seal, sest aeg on hiline ja enamus inimestest on nüüdseks endale leidnud hubase koha, kus silm looja lasta. Mõni neist ehk mõtiskleb veel, kuid mitte kauaks. Taevas on kummaliselt lillakas oma müstilises kumas. Alati paeluvad lumel olevad varjundid, mida võiks vanduda olevat kollased ja sinised, täna siiski oranzid ja lillad. Jalajäljed kaovad mõne minuti jooksul, pole võimalik kindlaks teha, kas keegi täna raudteejaama juures ekseln'd, kas sel ongi vahet. Kaks pisikest puud hoiavad siiani oma lehtedest kinni ega anna alla, kuigi lumi katsub maad juba mitmendat korda. Just nii nagu vanasti on see kõik, nagu siis, kui oli talv, nagu siis, kui mõisteti väikeste punaste plastsuuskade olulist rolli, olles kramplikult kahe käega külgedelt tuge otsinud. Nüüd osatakse ise kõndida.