Kui ma noorem olin, siis ma mõtlesin tihti, mis oleks siis, kui inimesed julgeks olla, nii nagu nad tahaksid olla. Ma pühkisin aia taga tänaval lehti, olles 9. aastane ja nägin kuidas kaks tüdrukut taamalt lähenesid. Ühel jalas tumedad, jah ehk isegi mustad retuuzid, mille peale tõmmatud lühike teksaspüks, selline, mis pepu ära varjab. Ja teine, täpselt samasugune, erinevusega, et tema retuuzidel olid värvilised laigud. Mõeldes; seekord mängis rolli kõik, mis ma olin suutnud vanemate targast õpetusest kõrva taha panna; et, oh kui nurjatud neiud, kindlasti halbade elukommetega. Mõeldes; seekord kasutusele võttes kõik, mis ma olin ise avastanud, tundnud, vähenegi tõe/vale eristamine; et, oh kui äge, nad julgevad riskida, olla spontaansed, ilma, et hirmunud olla inimeste eelarvamustest, kinnisideedest, nad julgesid elada.
Kui ma natuke vanemaks sain, siis leidsin, et ma tahan elada ja olen väga erinev, pere mõnus väike must lammas, kes kõndis omapäi ja kukkus auku.
Kui ma olin veel vanem, sain ma aru, et mis oleks siis kui põrsal oleks küüned, kas ta tõesti istuks laes ja kas Toomas sööks Hendrikut ja Hendrik Ilvest. Ohh, olles vanem, sain ma aru, et erinevus muudabki meid eriliseks. Aga kui meil kõigil on erinevusi, siis me ju oleme sarnased. Olles vanem, mõistsin, et me kõik võime olla erilised, aga mitte kõik meist pole ainulaadsed. Adusin, et on elus mul käinud palju erilisi, kuid mõni ehk vaid tõesti, ainult üks unikaalne. Ja unikaalseks ei tee, mitte see, et julgetakse elada ja erineda, vaid see, et julgetakse vahel mitte erineda ja tunnistada oma sarnasusi inimloomustes.
Me kõik petame, valetame, manipuleerime, vajame, tahame, nõuame, naerame, nutame, aga kõik meist ei armasta.
Mina armastasin - ehk isegi rohkem kui üks kord.
No comments:
Post a Comment