Through love that burns

Neli ratast v12 mootori all, mida kattis roostene kere, mis oli ehk petteks, sest liikus see kaunitar küll kuradi sujuvalt. Mõlemal pool maanteed laius kõrb, oma väheste kaktuste ja kuivanud põõsastega, mis maast juurtega lahti olid ja üle tee veeresid, nii nagu nendes vanades vesternites. Tagaistmel olid pooltühjad viskipudelid ja kuldse marbsi plokid, umbes kümne ringis. Järgmine bensukas oli alles kuuekümne miili pärast, seega oli aega, et klaarida selgeks asjad, millest ehk oleks pidanud lahti laskma.

Ta ei sõitnud seekord üksi, mitte, et selle ükssarvikuga sõitmine üksildane oleks olnud, kuid kurat küll, paratamatult tunti vahel puudust inimlikust vestlusest, see tähendab sarkastilistest mõttevahetusist. Kui sai olla midagi põletavamat kui ilm sel päeval, siis oli see tõenäoliselt nende kahevaheline tuline sõnavahetus, mis oli tingitud vihasest armastusest ja otse loomulikult sellest adrenaliinist, mis justkui küte nende näljas kehasid toitis ja mängis nende ajudega.

Aga siiski, pärast kõike toimunut on nii rahulik olla, kui kõrval magab keegi, kes näeb välja sinu tulevik ja perset toetab miski, mis oleks justkui sinu oma tagumendi järgi treitud.