Kasvades kortsudesse.

Kuskil keset mingit täiesti suvalist külakest istub üks vanamees, oma hallis ülikonnas beezi kaabuga. Lipsu tal ei olnud. Särgi krae oli eest veidi lahti nööbitud. Jalutuskepp oli toeks, sest aeg teeb oma töö ja jalad ei tööta nagu siis, kui mees noorem oli. See mees kandis endas väga suurt saladust, tema elu saladust, õnne saladust. Kepile toetudes suutis ta end neljandal katsel pingilt üles upitada ja siis tita-sammukestega mööda munakivi tänavat üles ukerdada. See oli nii ilus, päike oli just loojumas ja kõikjal oli mahe kollakas, jah, just soe valgus. Müsteerium - kõigi nende kortsude all peitub rohkem elu, kui arvata võiks.