Peaks magama...

Ma saan alles nüüd aru, mis ta selle all mõtles. Miks ta üldse nii ütles, alles nüüd, kuid nüüd on hilja. Olenemata olu vapustavatest olekutest oma positiivse kumaga, on miski ikka must, süsimust ... tühjus. Varitseb koguaeg kuskil. Oleks see vaid nii lihte, nagu segades kokku liiva, killustiku ja muu jama, toppides kuhugi vahele, mis seoks ja täidaks augud, täidaks tühjuse telliste vahel. Kuigi kõik on ilus: talve karge valgus, küünla põletav leek, siirad naeratused ja sõbralikud varjud; pole säde, mis muudaks kõik selle nauditavaks, sel määral, et saaks olla õnnelik, nii nagu võiks, ehk peaks. Head und.