Praegu.

Ja nii me kõnnime, kas siis bussipeatusesse või mujale. Aga me kõnnime tasa, sest sõnadel siinkohal ei ole enam kaalu, nad on justkui kaalutud suled, mis näevad välja ehk pehmed, aga padja sees need torgivad näkku. Bussipeatus, jah, sõita tunnike lihtsalt, istuda kõige taga, kõrvaklapid kõrvas, omas maailmas ja tajuda, et me ei saa elada tagasi. Tagasi lihtsalt ei saa elada, mitte siis, kui säilib ka mälu kõigest tulevast. Tagasi ei tohi elada, ka edasises ei tohi elada. Praegu tuleb elada. Praegu me hingame kohas, mida kutsume ehk koduks. Praegu vaatan ma kaht värelevat leeki ja saan aru miks ma küünlaid armastan. Neis on valgus, need pisikesed võivad valgustada kogu külma eksistentsi ja anda sellele sooja.