Kõik see oli kaootiliselt tõeline. Ma teadsin, et meil pole kaua jäänud ja ma olin nõus elust lahti laskma. Keegi ei saa kirjeldada neid üürikesi sekundeid enne surma, seda tunnet, seda rahu.
"Ma tõesti armastan sind", "Mina sind ka."
Selle maailma lõpetas kõige soojem suudlus, millele järgnes plahvatus, milles kehad lagunesid ja pudenesid miljoniks väikseks liivateraks. Me leidsime endeid valges suures koridoris, kus tervitajateks olid rõõmsad ja lahked noored inimesed. Neist möödudes nägin ma eskalaatorit, mis suundus alla, ning sina surusid oma teravad küüned mu labakätte, tuues näole tõeliselt südandlõhestava deemonliku irve ja ma teadsin, et sa ei anna mulle valikut, ma pean koos sinuga põrgus põlema... ja siis ma ärkasin.
Ma pigem püsiks üleval terve milleeniumi, kui näeksin taas seda irvet, mis purustas kõik mu sees ja näitas mulle seda palet, mida ma nii väga olen eirata püüdnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment