Tagasimõeldes on kõik nagu üks suur imelik lugu, nagu isegi, et muinasjutt. Mingi selline hallisegune värviliste täppidega kulgev rada, selline, kus kaks hingeotsijat üksteise otsa koperdades korraks käed ühendasid, et mingitki pidepunkti selleaegses segases protestivaimses maailmapildis leida.
Nüüd ma vaatan siin ja mõtlen, et me kulgeme, kulgeme edasi ja sellepärast, et kõik kulgevad ja sellepärast, et natuke juba peaks ja tegelikult ka tahaks. Aga kui lihtne on siis see minevikust lahtilaskmine, räägime me siis nüüd lapsepõlvest, esimesest armastusest, esimesest sinikast, esimesest armastatud koerast või mingist suvalisest puukepikesest, mis kindla tähenduse kuskil jõekaldal omandas. Sõltub,...
Aga öelda ma võin, et kõik olnu on klišee kombel teinud mu selleks, kes ma olen ja hägune protestses maailmapildis tehtud leping oli mingi aeg ajend selleks, et üldse edasi liikuda. Nüüd on muid põhjuseid miks eksisteerida ja seda kõigil osapooltel, .. see on hea. Oma elu ehk ei tohikski siduda ainult ühe eesmärgiga terveks eluks või ühe unelmaga. Ja unelmad ju muutuvad, kuigi need müstilised ja ajaliselt juba ehk kaugeks jäänud lubadused tunduvad ühest küljest nii intrigeerivalt lapsikud ja teiselt, nii lapsikult triviaalsed.
Teisisõnu, kuigi siht ja vaade on muutunud ja elul on oma keerdukäigud olnud ja armastust saame tunda ka uutel, endale ehk varem ettekujutamatutel viisidel, siis see halliseguses värvitäpilises maailmas tehtud leping on vähemalt kirjutaja jaoks juba puhtfüüsilisest huvist ja inimmõistuse piiritletusest või siis piiramatusest huviobjektiks ehk hoopis teistel kaalutlustel, kuid huviobjektiks veel siiski.
Ehk on Siis need kaks protestivaimset noort hoopis teistlaadi täiskasvanud, kes ilma piinlike viisakusteta suudavad naerda elutotruste ja nooruslolluste üle...
...ehk, me ju ei tea, puhas spekulatsioon, mu kallis hing.
Ole õnnelik, ole päriselt õnnelik! Mina olen.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment