Tahan lennata...

Kui kellelgi peaks soovi olema lennata või tahab lihtsalt auto alla jääda, siis ostke endale 70x100 sentimeetrine kartong ja proovige järele... kusjuures reisima peab punktist A punkti B jala.

Lisa:
Abinõu kasutada vaid suure tuule korral, vastasel juhul tassite kartongi mõttetult.

One's heart..

A simple long hug would make one's day. One's heart is seeking for recognition, one's longing to be loved. Problem is, there's only one person who's capable of giving her such wished things.




One needs to love oneself.

Tears in dreams.

Unenäos oli ausus, mis hirmu ja kartuse tõttu siia maailma ei jõua. Seal oli tõde, mis siin maailmas ei oma kohta. Seal oli arusaamine, et klotsi ei saa ümmargusse auku suruda, kui just mitte joonistada pilt selle võimalikkusest. Sest joonistades on kõik võimalik, kõik mis sa tahad, saab paberil reaalsuseks. Pole piire, pole hirme, pole kohustusi, pole midagi, mis seonduks kellegi teisega, kes hingaks. On ainult need, kes seda ehk ka hindaks. Unenägu oli pisarateni aus.

Elada kevades...

Enam ei ole kevadvärskust, kus puud oma helerohelisi lehekesi demonstreerisid. Enam ei ole seda sulnist  lõhna õhus, mis pani elu järele janunema. Enam ei ole seda esimest värskust, mis paraku kaob alati. Tuleb pikk suvi ja pärast seda mädanenud lehtedega sügis, millele järgneb läbilõikav külm, mis teeb meid tuimaks. Jube on see, kui juba enne suve suudetakse läbi elada see mädane sügis ja kalk talv oma südames. Ja siis, kui juba teada, mis tuleb, kas tahta seda uuesti näha? Uuesti kogeda kogetut? Tajuda tajutut? Tunda tuntut?
         Alati tuleb uus kevad...

Deemonid ja tankrid

Sündmuste haripunkt ja ta närvid vedasid alt. Ta kukkus rammestunult põrandale, silmad vidulik, suust tilkumas ila. Aitab, ta mõtles. Teeseldud kaunidus, kus suu paotamine on sama kasulik kui vee all ilma hapnikumaskita hingata üritamine. Ah, et sellised pisiasjad võivad selle roosa maailma täitsa siiru-viiruliselt sassi ajada ja siis ise vaikselt veel selle üle irvitada. Kui julm ja kole, ta mõtles. Kurbusega pidi ta meenutama oma vanaonu tarku sõnu, et üksi heategu ei jää karistamata, mida ta ikka veel ei uskunud, aga vahel kartis seda tõsi olevat.
         Ta pühkis oma suu varrukasse ning paigutas end rätsepistesse keset tuba ning vaatas ainiti väikest tolmukübet laes. Eile öösel söötis ta oma lemmik-deemoneid omaenda lihaga, et nad suuremaks kasvada saaksid, hoolimata sellest, et tema kätele-jalgadele jäävad igavesed armid. Eile öösel päästis ta inimesed merest suure tankri eest, mille ees ta ise kabuhirmu tundis. Kuid kaua suudab üks pisike lihalik olend sööta oma kehaga deemoneid ja päästa teisi, enne kui ta uuesti põrandale kukub?
         Pigem olla karistatud ja teha head, kui olla halb ja saada ülistatud (juhul kui vanaonu üldse tõsiselt võtta), ta mõtles.

Jutustuste salakeel.

Olles taas kuulanud ühe oma kamraadi jutustust, mõtlesin ma kõigist neist lugudest, mida ma kunagi lugenud või kuulnud oled. Ma ei olnud kunagi mõistnud, miks on nii eristatavad kirjutised, mis koostatud naissoo esindajate poolt, nendest, mis vormitud meesisendite käeläbi. See sama kamraad pani minus tärkama idee või ehk oli see lihtne arusaamine, miks asjad on nii, nagu nad just sellel hetkel seda on. Ja seega on lihtne aru saada, kas jutustaja on mees või naine, sest mehed on kuidagi palju viisakamalt robustsemad ja naised nii robustselt viisakad.

My name is Time.

A reporter asked a couple,

"How did you manage to stay together for 65 years?"

The women replied, "We were born in a time when

if something was broken we would fix it,

not throw it away..."

Knock, knock...

Who's there?

It's Time. Came to fix things.

I'm glad some of us still live in that time.