Teadmine.

See, et ma ei tea, kuhu ma lähen, pole iialgi tähendanud seda, et ma ei tea, kuhu ma jõuda tahaks. See, et ma  täna ei tea, mida ma tunnen, pole iialgi tähendanud, et ma ei tea, mida ma kunagi tundnud olen. See, et täna olen ma siin on olnud valik. Me ei satu oma olekutesse, me kõnnime sinna ise, alateadlikult juhtides end vaikselt sinna, kuhu me jõuda tahame. Kogu meie ümbrus on kujunenud meie valikute tõttu just selliseks nagu ta ennast meile praegusel hetkel ilmutab. Ja valikuid teeme me ka siis, kui tahame mitut korraga, neid saamata, valides ühe või teise või mitte kumbagi. See, et ma ei tea, mida valida, ei tähenda, et ma ei tea, mis ideaali poole püüelda. See, et ma ei tea, kus ma olen homme, ei tähenda, et ma ei tea, kus ma olen kolme aasta pärast. Neid asju ma tean. On asju, mida tean. Lihtsalt tean.

Lost twin

For a long time I've waited, to have a home again, and now I do, but without my twin.

Precicely..

Hank Moody: ... people seem to be getting dumber and dumber. You know, I mean we have all this amazing technology and yet computers have turned into basically four figure wank machines. The internet was supposed to set us free, democratize us, but all it’s really given us is Howard Dean’s aborted candidacy and 24 hour a day access to kiddie porn. People…they don’t write anymore - they blog. Instead of talking, they text, no punctuation, no grammar: LOL this and LMFAO that. You know, it just seems to me it’s just a bunch of stupid people pseudo-communicating with a bunch of other stupid people at a proto-language that resembles more what cavemen used to speak.
Henry Rollins: Yet you’re part of the problem, I mean you’re out there blogging with the best of them.
Hank Moody: Hence my self-loathing.

Siiruse surm.

Oma kodus oleksin ma putru keetnud ja vanaisale liiga magusat kohvi teinud... ilma rahustiteta, nagu vanaemale seda teha meeldis. Ma oleksin jooksnud trepist üles ja alla ja kukerpallitanud oma varvastesse mõra. Ma oleksin hüppanud üheksandalt astmelt alla, ilma valu kartmata. Ma oleksin kaevukaare sees tigudega rääkinud ja mitte midagi teadnud ükskõiksusest. Ma oleksin joonud õunamahla ja poisse veekuulidega pildunud. Ma oleksin vaatanud alasti naist tõrvakatusel päevitamas ning mõelnud, kas ta ära ei põle. Ma oleksin naeratanud siiralt, ilma tumeda varjuta. Ma oleksin olnud siiras...
... aga siin pole keegi siiras.

Mosaiigi tükk ja põrsad, kas kõik on kadun'd.

Thanks for letting me know I'm alone with the flames burning my face, while you agonize over your jokes, that only swirl around your own nose.

To never dream of the demons inside...

Kõik see oli kaootiliselt tõeline. Ma teadsin, et meil pole kaua jäänud ja ma olin nõus elust lahti laskma. Keegi ei saa kirjeldada neid üürikesi sekundeid enne surma, seda tunnet, seda rahu.

"Ma tõesti armastan sind", "Mina sind ka."

Selle maailma lõpetas kõige soojem suudlus, millele järgnes plahvatus, milles kehad lagunesid ja pudenesid miljoniks väikseks liivateraks. Me leidsime endeid valges suures koridoris, kus tervitajateks olid rõõmsad ja lahked noored inimesed. Neist möödudes nägin ma eskalaatorit, mis suundus alla, ning sina surusid oma teravad küüned mu labakätte, tuues näole tõeliselt südandlõhestava deemonliku irve ja ma teadsin, et sa ei anna mulle valikut, ma pean koos sinuga põrgus põlema... ja siis ma ärkasin.

Ma pigem püsiks üleval terve milleeniumi, kui näeksin taas seda irvet, mis purustas kõik mu sees ja näitas mulle seda palet, mida ma nii väga olen eirata püüdnud.