Doesn't matter

Really, it doesn't matter where you are, with who you are there, it even doesn't matter where are you going, the only thing that matters is who you are and where you wanna be, with who you wanna be and the most important thing is to make it happen. No logic in this logic.

To the Freek'n Bookpeople

Juba väga vara hommikul, mul tuleb kiirelt ära,

aga see ei tähenda, et kaotaksin ma sära.

Vahvalt vingerdades söögikoha ees,

mul juba veri minut kolmkümmend kees.

"I'm the bookman" ja "Poop banana",

vahet pole, kas Texases või Alabamas.

Te issid, emmed ainult oodake,

ma ole vaid üks armas loomake.

Mul jaksu vabalt 13 tundi,

kes ei taha, mingu lihtsalt Mu**i.

(H) autor: B.J.

!!!

"Ma ei loobu lumehelvestest mu krael, ma ei loobu kirikukelladest ja j6ulukuusest, ma ei loobu sellest armastusest." - B.B.

Kiri Siit.

Kuus n2dalat on m66das ja mul ei ole t2pit2hti. Tempus fugit, tegelikult ka. Ja ma olen endiselt inimeste lemmik, ja miks ka mitte, ma olen ju neid tsiteerides: ilus, armas nunnu, armastusv22rne, s6bralik, tore ja muud :). Asi, mis kunagi ei muutu: Sa ei tea kunagi mida sa kogema hakkad, enne kui sa seda koged, inimene 6pid l2bi kogemuste ja l2bi raskuste, seega loogiline miks m6ned nii hilja suureks kasvavad. Nii naljakas on istuda kuskil siin, texases, ysna pealinna l2hedal, toas t2is vanu k2okellasid, mis igal t2istunnil kukuu teevad, kus on palju lapitekke, mis on kokku n6elutud armastuse ja hoolega ja kumavad soojusest, naljakas on m6elda, et oled oma pesast 7000 miili kaugusel ja siiski oled endale leidnud siia inimesed, kes sind t6eliselt armastavad nagu sinu omaksed. Ikka, jah, ma ikka arvan, et tegin t2iesti 6ige otsuse, ma tegin 6igesti, et siia tulin. Ma olen lihtsalt nii palju juurde saanud, nii palju targemaks, v6i isegi mitte seda, vaid lihtsalt teadjamaks, arukamaks, ma m6istan asju hoopis teisiti, hoopis paremini kui varem, ma saan asjadest l6puks aru. Teate ju kyll seda lauset, sa ei saa aru veel, sa oled liiga noor, v6i, kasva suuremaks, siis sa m6istad, ja kasvamise all ei m6tle nad pikkust ega isegi vanust vaid l2bi elukogemuste kaudu kasvamist. Ma teen midagi, mida 95% inimestest ei teeks elusees, ja ma olen 6ppinud midagi, mida 95% inimestest 6pib alles siis kui nad yle 35 aasta vanad on. Elu on ka siin samasugune, nagu igal pool, inimesed on inimesed ja kassid on kassid nagu ikka. S66k on kyll teine, ja koduseid pajaroogi tahaks kyll. Aga ma m2letan, et tema ytles mulle: "Muidugi, tee 2ra see asi!" ja ma teengi seda praegu, aga sellele hetkel oma viiendal korrusel ma kahtlesin, aga mul oli vaja, et keegi annaks kinnitust, et mis mina tunnen ja tahan ongi 6ige ja ongi. Maailm on teises perspektiivis.. Maailm on sama, mina olen teine.

Viimane Eesti vihm

Mummud kõnnivad igal pool ringi ja vihma hakkas sadama. Ootasin siis hetke suure maja halli katuse all kesklinnas ja mõtlesin, et ah, vihm on ju soe. Nii ma siis kõndisingi , astusin oma esimese sammu niiskusesse, esimesed piisad näkku ei tekitanud meeldivat tunnet, aga hilisemad just kui paitasid mu põski. Ma isegi ei tahtnud enam vihmavarju, isegi kui see oleks vikerkaare värvides või roosa. Lõpuks siis jõudsin oma viiekordse juurde, kuulsin kuidas katuselt tulev vesi tuli tuhinal mööda torusid alla, tehes lausa ilusat häält, edasi voolades mööda säbrulist asfalti, täitsa läbi maa, sinna kanalisatsiooni, aga ta tegi seda väga graatsiliselt, olles kui miniatuurne hipilinna koseke. Ma tundsin, et täna oli soe vihm, sest ma tilkusin tuhandetest piiskadest, mis mu pihta olid kukkunud. Hmm, kas mujal on sama soe vihm kui siin?

Sõjaväepoiste trummar

Oh. No näed ära, aga nii on, sina olid sõjaväes 11 kuud ja nüüd lähen mina ära, vähemalt käisin ma sinu sõjaväe lõpupeol. Tore eksole, mina ja nelikümmend meest, nagu kala vees :D. Vähemalt ei hakkanud kordagi igav, alati oli keegi kellega rääkida, kui eelmine jutukaaslane läks kuskile oli kohe asemel uus. Nad olid nagu sisaliku sabad, mis tagasi kasvavad, hea oli, et päikeseprille kandsin. Miks? Sest kui me poodi sõitsime, siis ta tahtis minuga kokku lüüa ja juht vaatas ka taha ning ma nihutasin prille alla ning opaa opapaaa, juht oleks kraavi keerand, tsiteerides: "Ohsaaa, tegelikult ka, sul on uskumatult ilusad silmad", hmm, okei aitäh... teada tuntud fakt :D. Ja sina mees, sa ütlesid, et said hommikul tiitli, et olid kõige rohkem purjus..jah olid, nentisid, et maa vist liikus all. "Ei mees, see keerles su all kõik võimalike nurkade all", oli minu vastus sellele. Isegi oma bänd oli neil seal kohal, mina muidugi sain trummariga sõbraks ja sain mängida ka, nii ammu polnud seda teinud, aga lapsed, ärge segage bändi trummarit kui ta lugu mängib (H).

Peidupaiga müstoloogia

Nii, ma lihtsalt pean ütlema, et pärmivabriku seinad on krohvi pudenevad ja päike on kollane ja linnud mu unelmates on sinised ja laulavad magusal viisil haput lugu. Üleüldine melanhooliku eluviis on kattunud ingli heleda looriga ja särab vampiirinahkse kile all. Lihtne purpurne lüürika on asendunud kultusliku positivismiga, mis hägustab reaalsust ja annab jõudu sürreaalsele peidupaigale. Õlivärvide toonid on segunenud värvimälestustega ja liblikate eluiga pikeneb veel 213 päeva. Algkristlus tuleb pärast Roomat ja rohelise tee ekstrakt on sidruni sees peidus, sest britid armastavad kuuma. Attention on punane, sest puud ei ole ning flamingode roosa värvus on vargsi hajunud punaste lillede sisse. Meloodilised nupud rõõmustavad harmooniavaestes kiududes ja siberi tiiger kannab oma musti triipe eile koidu ajal. Teksti read on oma loogilisuse asetanud retoorika esoteerilise müstitsismiga.