Uni on nõrkadele.

Anywho, und polegi vaja. Täiesti ebaoluline, mõttetu, tõsiselt. Eriti veel kui unes tardub järsku pilt ja keha kangestub ja kuuled, kuidas keegi sulle kõrva midagi räägib. Fuck this shit. Kõht on tühi, tegelikult ma ju tahaks magada, aga lepin ka selle vähesega siis. Kolm tundi on ju täiesti piisav eksole... 02.23-04-38... ohoh, lausa 3h ja 15 minutit, vapsjee luksus. Kuradi läbikostvad seinad, vana naaber köhib, seinad ragisevad, külmkapp teeb ka imelikke hääli ja kõigele lisaks, misu-ela teeb ka selliseid hääli unes, mida ma enne kuulnud pole. Kõik see kokku, ja hmm, huvitav miks ma eelistan isegi mitte proovida magada enam. I have a new best friend.... it's main ingredient is caffeine!

Tagasi reaalsusesse.

Kõlab küll labaselt, aga mul on hea meel, et me kohtusime, et sa mu ellu tulid. Kui ma rääkisin sinuga ja sa küsisid "miks?". See oli esimene kord, kui ma hakkasin mõtlema, mis on see põhjus. Kõik järgevad sündmused kinnitasid, et polegi põhjust, on hirm, süütunne ja kahjutunne.. asjad, mis ei peaks olema alus. Ja loogiliselt võttes, kui puudub alus, ei saa ka midagi väidetava vundamendi peal eksisteerida, kui siis ainult õhulossid, aga need ajab tuul ju laiali. Seega, nüüd olen ma jälle maa peal.

Am I worthy...

I do things my way. Sometimes it's enough and sometimes... it just has to be enough. No matter what choice I make, it's mine, mine alone. It does not matter, if it's the right one at the moment, 'cause in the end we always get something in return. It may not be the outcome we expected, it may be the least expected one, but at least it's something that we actually need, regardless of the fact, that we do not know it yet. Life has a funny way of leading us somewhere we never thought we would be. But I'm OK with that, there's only hope that life gives me something that I really need before I settle for something else, something unworthy, 'cause I wouldn't wait.

Sassis...

Again and again and again and again.

Värviline korter on vast kõige parem ravi sügise halluse vastu.

Mina elan värvides, aga sina mitte.

Ja sellepärast, just sellepärast oled sina muul planeedil.

Ma ei tea millal nad ühendava lüli nende kahe vahele ehitavad.

Üldiselt ma arvan, et me peaksime pigem õppima teleporteeruma.

Sa ju lubasid, et õpid selle ära... kaugel sa oled...kui kaugel sa oled?

Ma vist juba näen sind virvendamas...

-33C

Talved alati eikunagimaaks jäävad,

müstiliseks mängumaaks, mida vähesed näevad.

My mush is in my room.

Ma leian, et pole eksitud, kui leiti, et põhivärvid olid siiski kollane, roheline ja punane. Kõik ongi seda värvi, varjuditega muidugi. Igikestev chillimine omadega mäel olles on ehk parim universumi alternatiiv. Ja kas me üldse peaksime nimetama seda alternatiiviks, kui see ongi just see kuulumine, sest plastkork ei kuulu. Ja siis.. ja siis tuleb mingi kuradi häda?! Käed, las nad olla, ma ei taha nendega tegeleda praegu ja jalgadest ei soovi ma rääkida, ma ei mõista neid ja nad ei allu mulle. Samas on kased just juba lapsepõlvest need, kes mind kaitsevad nende kuradi metallkamakate eest, millel neli ratast all. Ühe õhtu jooksul uuesti sündida on vast üks etemaid juhtumeid selle aja jooksul siin universumis viibides või tegelikult, seal. Ja üle-üldse mul ei olnud savi, ma olin mullane, pärast mida sain ma oma põsed punetama iseenda uuesti leidmisest. Omadega mäel, jah, päris mäel.

Could have been, should have been.

Actually am being.