Lootus sureb... viimasena?

Vahel võiks loota, et piisavalt kaua külma käes seistes muutud sa tuimaks, et jahedus võtab üle su keha, kuid see pole nii, vähemalt andsin ma pärast 2 tunnist üritust alla. Ma ei ole see, kes ma olin kaks õhtut tagasi, ma olen muu. See mina, keda ma praegu tean, seda mina ma usaldan ja armastan. Aga kahe päeva tagune mina võiks heaga lahti öelda oma maisest eksistentsist, kaduda. Ma istusin tunde raekoja platsil ja vaatasin küünlaid, ise juba silmnähtavalt lõdisedes, nii et isegi võhivõõraste pilk mulle pidama jäi, aga ma ei saanud minna.. ei saanud minna ära sealt. Üsna kentsakas oli vaadata, kuidas umbes 17. aastased neiud miniseelikutes musipilte küüditatute mälestuseks süüdatud küünalde taustal tegid. Ja valus oli vaadata kahest inimesest koosnevaid tervikuid, kes kõik paar küünalt süütasid, kallistasid ja siis edasi kõndisid. Kaotada kedagi kallist, kui selles ei ole süüdi sina, on jube, kohutav ja õnnetu. Aga kaotada kedagi oma süü läbi on talumatu, piinav, kummitav. Ma süütasin kaks rida küünlaid ja ootasin kaks tundi, imet ehk.