Õige hingamise idüll

Ma ei hinga enam õigesti, kõik on omal kohal, aga mitte sisemuses. Väliselt on kõik sama, seesmiselt läbipekstud ja sassis. Ka uni on mu hüljanud, rääkimata söögiisust ja jõust ühte sammugi teha. Aga tasapisi kõnnin ma ikka kusagil, seal kus päike paistab, et natukegi soojem oleks. Tahaks istuda seal järve ääres, maal, nii nagu ikka, nii nagu iga talv. See talv jäi vahele, see talv ei istunud ma kuupaistel kõrge puki peal, vaadeldes tähti. Aga kord kui ma sinna jõuan, siis ma istun, äkki siis saan ma korrakski õige hingamisrütmi tagasi, korrakski. See on ainuke hetk, mil ma ei pea elama iseendaga, ma justkui oleks üks kogu looduga, suutes vaadelda kõike tervikuna ja nautida ilu. Aga ülejäänud päevad veedan ma iseendaga, sest võimatu oleks iseenda juurest minema kõndida. Veel mõni aeg tagasi sain ma kõndida veel kellegagi, kes tahtis mu kõrval käia, aga siis kaotasin ma ennast ära ja tundub, et ka tema pole mind enam leidnud. Aga see aeg hingasin ma õigesti, neil hetkil ma naeratasin.