Kiri

Kallis Sõber,

Ma ei tea, mis meist saab. Ma ei tea, kuhu me elu meid viib, ma ei tea isegi seda, milliseks homne päev kujuneb. Vahel võiks ju rääkida sellest, kuidas kõik päevad on nagu rehapulgad, nagu inimesele, kes istub vangis, aga need pole seda. Üldsegi mitte, on vaid verstapostid, aga aeg nende vahel on erinev igal päeval. Kas sa mõistad, mis ma räägin?

Täna olen ma surmväsinud ja eile olin ma puhanud, homme olen ma ka miskit.

Möödanik, isegi see pole iga päev samasugune, kui sellele tagasi mõelda. Iga kord on miskit teistmoodi, miski detail on teine, aga tegelikkuses on vast teine meie suhtumine sellesse. Eih, kõik päevad ei ole vennad ja seepärast ei ole ka tunded meie mälestuste vastu alati samasugused ja isegi mälestused pole samasugused, kui ütleme aasta eest. On olnud aega seedida, mõelda, lasta kontekstil laagerduda.

On veine, mis ei kõlba joomiseks enne, kui nad vähemalt 15 aastat pudelis on olnud, mis on üsna huvitav, sest välja tuleb nende eest käia hingehinda. Aga kas võib olla, et ka osa tundeid pole valmis realiseeruma tegelikkuses enne, kui pole aega olnud settida, laagerduda, kohale jõuda, valmida? Ehk tõesti.

Mul on hirm selle ees, et osa meist siin ilmas, suudab oma elutee enne läbi käia, kui jõuab oma juba laagerdunud ja tõeliste tunnete tunnistamiseni.

Aga eks me näe, elades ühe sekundi korraga, sest tulevikus elada oleks rumalus ja minevikku takerduda tõeline idiootsus.

Kuniks hingame,
....