yeesh

Blurring and stirring the truth that comes out
(I don't no what's real and what's not)
Always confusing the thoughts in my head
So I can't trust myself anymore

See lõik kirjeldab hästi mu viimase aja tundeid.
Täpselt nii kõik oligi, ei teadnud enam mida või keda uskuda.
Aga nüüd, mind valdab vaid rahulolu, võiks isegi öelda, et mingisugune apaatia kõige eksisteeriva vastu. Külm rahulikkus ning kaine meel.

Kuu teema on mind alati pealunud, väike ilus näide, luuletus kuule, autor on unustatud...

Oh täiskuu, kui sa taevalaest
mind viimast korda näeksid, vaest
nii ahastades südaööl
siin kõrge puldi ääres tööl
kui tihti toas, mis koli täis
su nukker pilk must üle käis
ah, saakisn mägedele ära
kus keset sinu armast sära
öövaimus varjud lehvitlevad
all hõbeaasu ehib kevad
end teadmiskõntsast igaveseks
su kastes terveks, puhtaks peseks

Tiitlita.

Musta ronga kujul lendaks ma taevas,
siis eemal kõigest sellest oleks, mis mind vaevas
Ei teaks ma valu tunneks hirmu,
ainult lendaks mööda linnu.

Kuid miski siis vaevab veel,
see inimeste kuri keel.
Ka linnuna ei rahu saaks,
vaid kõik mind ikka jälle neaks.

Ainult surm see päästab mind
ja mõnud pehme mulla pind.
Ainult kergus mul nüüd hinges,
lõpuks vaba lendan pilves.

2005ndal aastal kirjutatud luuletus, kujuta sa pilti, siiamaani peas. vapsjee

Uuesti...

Nagu üks moslem paar päeva tagasi ütles, et milleks andis Jumal meile aru, kui me ei kasuta seda mõtlemiseks. Mitte et ma sellega väidaks, et ma paadunud uskliks oleks, aga millessegi ma ju ometi usun. Usun ka mõistusesse ja mõtte jõusse. Ei tasu alati enda jaoks asju nii keeruliseks mõelda, sest tegelikkuses on tõelisus üpriski selge. Seda ei tohi vaid varjudel ähmaseks muuta lasta, tuleb säilitada kaine mõistus ning võtta asju nii nagu need on. Ja mõtlemine... väidetavalt kõige tugevam jõud maailmas, seega on mõistus kõige suurem vaenlane ja kõige suurem sõber. Ülemõtlejate puhul ehk pigem vaenlane... see selleks. Aeg uueks suhtumiseks ning uuteks mõteteks.

Hääbuv jätk...

Vana koltun'd pildiraam
Surnud rotid, ämblik
Põlen'd, tuhastunud kraam
Tumeroheline samblik

Killud luitun'd klaasist
Väike valguskiire niit
Kuivan'd lilled vaasist
Poolsöestun'd mustjas kriit

Roostes roobil tahmajälg
Ümber roosa õienärts
Tilkuv vesi, piisk- plärts ja plärts
On see elu surmanälg
(On see surma elunälg)

Far away from all...

I want to be elsewhere, in some place where I don't have to be nice or give happy emotions all the time, somewhere I could just be in my thoughts and not think what others say....want to be dead sometimes...

Dar fimeni...

Miilo istus toas, kus polnud midagi peale kirsipunaste kardinate ja vana nöörijupi. Ta tundis tõelist tülpimust iseendast. Mitte iial ei saa ta rahu iseendast, mitte iial ei saa ta rahu enda mõtetest, rääkimata siis emotsioonidest. Tuppa sisenes Nana, seljas veripunane korsett ja jalas põlvini ulatuvad mustad eestnööritavad saapad. Ta vaatas poisile otsa ning päris tolle veidra näo kohta, Miilo oli vait, ei sõnagi. Nana jalutas rahulikult nöörijupi juurde ja sidus enda käed kinni, samal ajal kardinate vahelt välja tühja platsi vahtimas, kus oli vaid üks vana mädanev kiigeroju. Järsku päris poiss, mida tüdruk teeb, kuid siis oli Nana vait, ta liugles vaikselt poisi juurde ja sosistas talle kõrva...Diskrineia obitum.